Märkide tähendust
võib püüda mõjutada kahel teel:
neid rünnates, nagu võõrvõimud Eesti sambaid,
või neid kandes laiemasse raamistikku.
Esimese tulemusi teame.
Teise jaoks on harva leitud hingejõudu.
Palusalu näolist kuju soovitasin ümber mõtestada,
asetada laiemasse kõigi sõjaohvrite ringi.
Ilmus mitmeid soovitusi avardada memoriaali.
Avalik arvamus püsis kõrvaldamiskursil.
Siirad inimesed teatasid:
ma ei saavat aru siin elanute tundeist.
Ei tea siis, mida mina tundsin rukkipõllul peidus olles,
kui vene keeles karjuvad sõdurid mu vanemad seina äärde panid.
Või kas see tunne kahanes, kui metsavendi rünnak nad päästis.
Vaadates punafasˇistide märatsemist Tallinnas ja Moskvas
on seda raske endas tagasi suruda.
Kuid tagasi suruma peab, sest ma ei taha neile anda võitu.
Nad võidavad, kui saavutavad oma välised sihid,
või kui suudavad mind teha nendetaoliseks.
Meil on, mille üle uhke olla.
Vahel märkame seda, vahel ei märka.
Mu vaarisa isa sündis pärisorjana ja suri taluperemehena.
Et muiste vägisi võetud maa pidi tagasi ostetama,
ei kahandanud me väärikust.
Suutsime endale kuuluva uuesti kinni maksta.
Ja kui vaja, maksame uuesti ja uuesti.
Selle tõttu suutis mu vaarisa sugupõlv tõusta
talurahvast kultuurrahvaks inimpõlve jooksul.
Lätlased, meie – ja vähe on nimetada teisi. See oli uhke.
Selle üle märkame uhked olla. Ja Vabadussõja üle ka.
On uhke, kui vabadus on lunastatud verega.
Kuid mitte nii ebatavaline maailma ajaloos.
On veelgi uhkem, kui vabadus on kätte heideldud ilma vereta,
sest see on haruldane.
Sellega said hakkama norralased saja aasta eest,
meie 15 aasta eest – ja ongi kogu lugu.
See nõuab veelgi enam meelekindlust.
Meil on põhjust uhke olla vabadusheitlusele,
mida suutsime hoida muutumast vabadusvõitluseks.
Nüüd on paari ööga purustatud rohkem kui toona viie aastaga.
Killud koristatakse. Peale nende, mis on südameis.
Need jäävad meil kõigil siin Eestimaal.
Tuleb harjuda nendega elama.
See on maa, kus alatihti on otsast peale hakatud.
Kus endale kuuluvat on tagasi ostetud.
