Juhtkiri: kindaheit poliit­kardin­ali­dele

Jevgeni Ossinovski kindaheitmine seni sotsiaaldemokraate juhtinud Sven Mikserile määrab märksa rohkem kui ühe partei saatuse.

Vene rahvusest, jõuka isa poja, noore, keskmisest keevalisema ja kahtlemata intelligentse poliitikuna on ta juba toonud Eesti poliitikasse uut kvaliteeti. Heal juhul võib ta anda innustust teistelegi, kes sooviksid ületada oma maailmavaadete elluviimisel barjääre kaht keelt rääkiva kogukonna vahel. Eelmistel valimistel suutis ta Narvas näidata, et venekeelsed valijad ei pea olema ainult Keskerakonna monopol. Lühemas perspektiivis võib aga Ossinovski väljakutsest sõltuda senise koalitsiooni jätkamine.

Mikser vs. Ossinovski Sotside sisevalimiste võitjast sõltumata annab ilmne konkurents talle ausa mandaadi.

Laias laastus on sotsidel võimalik valida: kas jätkata Mikseri juhtimisel koalitsioonis või sealt Ossinovski poolt hääletades pigem välja astuda. Reformierakond polnud läbirääkimistel teistele kõige meeldivam kõneluspartner. Ning ehkki kõigi allkirju kandvas lepingus on kulutuste poolel väga palju sotside ideid, pole selge, kas valijad oravapitserit kandvast dokumendist sotside autorsuse välja loevad.

Teisalt on alati kergem olla millegi vastu kui poolt. Iga vastutustundlik partei peaks üritama oma programmi ka ellu viia. Raskused näiteks lubaduste katteallikate leidmisega ei saa olla argument, et riik hüljata. Koalitsiooni lagunemine tekitaks aga mitmesuguseid ebamugavaid kombinatsioone. Üldse mitte välistatav Reformierakonna ning Keskerakonna liit võiks näiteks pakkuda pragmaatilist stabiilsust, ent seda ideaalidel põhineva poliitika täieliku hülgamise hinnaga. Paraku ei jäta riigikogu kohtade jaotuse matemaatika väga palju mänguruumi ka kaht väiksemat kaasates.

Sotside sisevalimiste võitjast sõltumata annab ilmne konkurents talle ausa mandaadi.

Mai lõpp kujuneb seega huvitavaks. Reformierakond valib esimehe 24. mail. Oleks väga üllatav, kui keegi hakkaks seal Taavi Rõivast tõsiselt ohustama. Nädal hiljem teevad valiku sotsid ja veel nädal hiljem IRL, kus praegu näib noorte protestihäältest hoolimata etteotsa purjetavat Margus Tsahkna.

Hea, et vähemalt ühel erakonnal on panna etteotsa kaks tugevat kandidaati. Võitjast sõltumata annab ilmne konkurents talle ausa mandaadi. Isegi kui tulemus toob kaasa segadused valitsuses (ja pinged partei sees), ei saa see pikas perspektiivis olla halvem siiamaani süvenevast veendumusest, et Eesti elu määravad tagatubade kardinalid.