Küla on väike, kuid suur on skandaal: Peipsi-äärses Vara vallas väikeses Metsakivi külas – mida rahvasuu kutsub ikka veel sõjaeelse nimega Kirepi külaks – taheti järgmisel nädalal avada mälestusmärk Teises maailmasõjas hukkunud külaelanikele. Üks valvas kodanik pani aga tähele, et mälestuskivil loetletud nimede juurest võivad “niidid viia punaste hävituspataljonide juurde, kes tegelesid hoopis külaelanike tapmisega”. Nüüdseks on mälestusmärgi ümber puhkenud suur tüli, millega on otsapidi seotud ka Venemaa Eesti-saatkond ning kaitsepolitsei. Viimati mainitu on algatanud 1941. aasta sõjasuvel Kirepi külas juhtunu kohta kriminaalmenetluse.

Kahtlemata on kõrvalseisjal Kirepi külas puhkenud kirgesid raske hinnata ja ka mõista. Erinevalt pronkssõdurist – mis sümboliseeris paljudele eestlastele kollektiivseid kannatusi okupatsiooniaastatel – on väikese külamonumendi ja sellele kantud nimede puhul tegu kohalike inimeste isiklike lugudega. Või nende vanemate lugudega – ei taha ju ükski laps oma vanemaid hukka mõista, sõltumata sellest, kummal pool nad võitlesid. Niisiis on Kirepi külas taas kord vallandunud 66 aasta tagused pinged. Iseküsimus on, millist rolli mängib seejuures Vene saatkond: kas mindi kaasa lihtsalt kohalike initsiatiiviga või mängiti veidi aktiivsemat rolli?

Kaitsepolitsei soov tõde välja selgitada on iseenesest ilus. Kuid siis poleks õiglane piirduda üksnes Kirepi küla looga. 1941. aasta juunist kuni oktoobrini tapeti Eestis üle 2000 tsiviilelaniku. Kas Eesti jõustruktuuridel on jõudu tegelda kõigi nende lugude uurimisega? Ja enamgi veel: uurida lisaks sellele ka eestlaste koostööd Saksa okupatsioonireÏiimiga ning “stagna-

ajal” toime pandud kollaborantlikke kuritegusid?

Loodetavasti jõutakse Eestis millalgi selleni, et ajaloost räägitakse rohkem teaduse ja kunsti kui võimu ja poliitika keeles. Ajalootondid peaksid jääma minevikku või raamatukaante vahele, mitte aga määrama zombie’dena praegust poliitilist tegelikkust ega külvama inimeste vahele vihavaenu.