Juhtkiri: Kodu Ukraina sõjapõgenikele
Hea, et Eesti toetab Ukrainat peale kõrge välispoliitika ka tavaliste inimeste tasandil. Kuid kas pole me riik sõja jalgu jäänud ukrainlasi aidates liiga tagasihoidlik ja asjaajamises rahuaja rutiinis kinni?
ÜRO põgenikeagentuuri hinnangul on Ukrainas praegu umbes veerand miljonit sõjapõgenikku. Üle 800 000 on läinud sõja eest varju Venemaale – lähimasse, kuid mitte sõbralikku riiki. Kümne ravile toodud inimese aitamine on Ida-Ukraina sõjakoleduste mastaapi arvestades väga pisike toetus isegi Eesti väiksust arvestades.
Eestis elab üle 20 000 ukrainlase, kellest paljud oleksid valmis hätta sattunud sugulastele-tuttavatele mõneks ajaks peavarju andma. Ilma põgenikelaagreid ehitamata ja põgenikke täies ulatuses riigi ülalpidamisele võtmata oleks Eestil seega potentsiaali võimaldada talv rahulikes tingimustes üle elada sadadel, kui mitte tuhandetel ukrainlastel.
Ent Eesti Kiievi suursaatkonna kodulehelt ei paista üldse, et Ukrainas on põgenikeprobleem, rääkimata Eesti-sidemetega ukrainlastele lahenduste pakkumisest. Saab teada, et viisataotluste menetlemise aeg on kümme kalendripäeva ja et elamisloa andmine otsustatakse üldjuhul kahe kuu jooksul. Asüüli taotlemise võimaluste kohta ei paku saatkonna koduleht mingit infot, kuigi selliseid taotlusi on Eesti saanud ukrainlastelt nüüdseks juba üle 30.
Hiljutine ERR-i uudis Ukraina kodakondsusega eestlannast, kes saatkonnas abita jäi, viitab, et ajast mahajäämine ei piirdu kodulehega, vaid on sise- ja välisministeeriumis sügavamalt juurdunud. Näiteks konsul tõdes põgenike olukorda kommenteerides, et talve lähenedes teravamaks muutuva põgenikeprobleemi lahendamiseks „peab ikkagi Euroopa Liidus tegema mingeid otsuseid ja nägema seda probleemi ette”. Euroopa Liidus? EL-ist ja Schengeni viisaruumist tulenevad muidugi mõned üldreeglid, aga see ei tähenda, et Tallinnas midagi otsustada ei tohiks. Nagu president Ilves selles loost ajendatuna Facebookis kirjutas: „Unustagem bürokraatia ja õigustused, miks midagi teha ei saa, ning leidkem võimalus aitamiseks. Inimlikkust, palun.”
Ukraina sõjapõgenikele, kellel on Eestis sugulasi või sõpru, kes nad vastu võtavad, võiks pikema jututa anda üheks-kaheks aastaks elamisloa. Peale selle, et aitamine on inimlik, oleksid Eestisse saabuvad põgenikud siinsetele venemeelsetele elav tõend Putini tõelise palge kohta.
