Juhtkiri: kodutud, kaevake Tallinn kohtusse

 (82)

Kodutute telgid Tallinnas
Kodutute telgid TallinnasFoto: Andres Putting

Meil on hea meel, et mullu oktoobris Eesti Päevalehes ilmunud artikkel julgustas üht keskmisest tegusamat kodutut Tallinnalt sotsiaalpinna saamiseks kohtusse pöörduma. Loodetavasti saab selleks julgust teisigi sotsiaalpinna vajajaid, sest süsteemset lahendust probleemile ei ole Tallinn seni soovinud leida.

Kodutu, kellest eilses lehes kirjutasime, ootas Nõmme linnaosavalitsuse nimekirjas tulemuseta 11 aastat, kuni linnaametnikud ta sealt sootuks kustutasid. Pole inimest, pole probleemi – see paistab olevat Tallinna linna praegune poliitika. Linn saab sellist lahendust kasutada, sest sotsiaalabi vajajad, eriti kodutud, ei ole omavalitsuse kohustustest ega oma õigustest kuigi teadlikud. Samuti ei ole nad tihtipeale järjekindlad oma asja ajajad või on üldse kõigele käega löönud. Selleks et neil tekiks väikegi võimalus uuesti järjele saada, vajavad nad linnaametnikelt juhatust ja julgustust, mitte ettekäänetega tõrjumist.

Abivajajate järjekorda panemisega ei saa omavalitsuse ülesanne täidetud, tuleb pakkuda reaalset lahendust.

Linnaametnikul ei pruugi olla nendega lihtne ja mõnus suhelda, aga kodutute normaalsesse ellu tagasi toomine on ikkagi üks omavalitsuse ülesandeid. Kui omavalitsus kodutule eluaseme leidmisega ei tegele, halveneb kõigi elanike elukeskkond.

Mullu sügisel omavalitsusjuhtidele saadetud märgukirjas luges õiguskantsler Ülle Madise mäletatavasti üles kümme sotsiaalteenust, mida omavalitsus peab suutma elanikele pakkuda. Nende hulgas on ka eluruumi tagamine. Toonane sõnum oli selge: abivajajate järjekorda panemisega ei saa omavalitsuse ülesanne täidetud. Abivajajale tuleb pakkuda ka reaalne lahendus – koostöös riigiga, kui endal raha napib.

Samal teemal:

Tallinn kuulub Eesti jõukamate omavalitsuste hulka. Mitmeks halvasti põhjendatud kulutuseks jätkub Tallinnal raha küll, aga vajalikeks alati mitte. Asi on linna tegemata jätmistes ja prioriteetides. Kurb on seegi, et kahe Eesti Päevalehes kajastatud juhtumi vahele jääb umbes neli kuud. See on küllalt pikk aeg, et vähemalt inimestesse suhtumises veidi korrektiive teha. Aga ei, isegi seda pole veel märgata.

Selge see, et üldiselt ei ole kodutuid lihtne aidata, sest neil kipuvad olema alkoholi- või ka vaimsed probleemid. Seda enam võiksid linnaametnikelt kiiret abi saada need kodutud, kellel on tahtmist asotsiaali staatusest pääseda.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare