JUHTKIRI: Kohtumised kurat teab kellega
Ei tea, kas Eestis on ilus ilm? Ju ikka, sest muidu Kivirähk ju ei puhkaks. Belgradis pole ilmal samuti viga, hea on istuda kohvikus, lugu kirjutada, KesKusi kokku panna ja üldse mitte valijatega kohtuda. Belgradis ju lihtsalt pole minu valijaid.
Minu mõningad riigikogu kolleegid ilmselt – kui nende vilavsilmset juttu uskuda – muud ei teegi kui kohtuvad. Rannas, restoranis, maal ja rongis. Andestust, mitte rongis. Kuluhüvitise eest liisitud auto võimaldab liikuda kiiresti koos suure hulga valijatega tagaistmel ühest maailma otsast teise.
Mõtlen alati seda kohtumislugu kuulates, et kust kurat nad teavad, kes neid valis. Mina küll ei tea. Mõned said mitu tuhat häält, aga paistavad numbripealt ja täpselt teadvat, kellelt. Kas tõesti sohk ja pettus?
Mina ikka mõnda oma valijat tean ka, nad on ise öelnud, aga nendega kohtun niigi. Kohtusin juba siis, kui mul polnud õrna aimugi, et kandideerima hakkan, aastaid olen kohtunud ja kohtun ka edaspidi. Mõnikord nad korrumpeerivad mind ja teevad õlle välja. Teinekord jälle ostan mina nende kui valijate poolehoidu ja pakun õlut.
Niisiis on see tavapärane suvine puhkus, mitte rabelemine poliit- või jumal teab mis põllul veel, nii et rakud pihus, maika higist märg ja pea rasvane. Aga küllap meie tublid saadikud just nii teevadki, võtavad valijatel kartulid üles, käivad poes ja plekivad kinni ostukorvi kahekümneprotsendise kallinemise, määrivad haigel ja poologaral vanaemal kampriõliga valutavat selga ja lubavad Toompeal igati elu edendada.
Vahtre terved püksid
Mäletate seda lugu? William Tomingas kirjutab oma „Mälestustes”, kuidas säherdune valija, siapõrss kenasti kaenlas, põllumajandusministeeriumi ukse taha kohtuma saabus (see juhtus varsti pärast vabariigi väljakuulutamist 1918) ja nõudis, et ministeerium põrsa ära ostaks: „Te võite põrsa pärast Soome müüa ja vaheltkasu endale jätta, ega mul sellega asja pole!” Tomingas kirjeldab, mismoodi ta oli sunnitud ministri poliitilist osavust imetlema – suvalist häma ajades, põrsaste hinda ja üleüldist lollust kirudes võitis minister kiiresti talumehe lugupidamise ja juhatas ta uksest välja. Vaat selline kohtumine valijaga!
Kui jutt juba kirjanduse – mis sest, et mälukirjanduse – peale läks, meenub kohe veel üks kohtumine valijaga, mida nii armsasti kujutab Oskar Luts oma jutustuses „Tuulesellid”. Oskaril on seal algaja ajakirjanik härra Ennuk, kes võetakse tööle, sest tal on kõrgem haridus ja terved püksid. Justkui Laar Lauri Vahtre võttis!
Ei hakka lutsulikult teemast kõrvale kalduma: meie Ennuk saab nimelt peatoimetajalt raske ülesande sakutada mõnd poliitikut, minna ühele või teisele ukse taha ja uurida seitungi tarbeks, mida arvab too tööpuudusest, majanduskriisist ja kosmilise kiirusega kallinevatest hindadest. Nii paari küsimuse korras. Valija ja ajakirjanik Ennuk saabki ühe lugupeetava otse koduuksel kätte ja asub viivitamatult temaga kohtuma: „Mida te arvate…?” Poliitik, kes peaks õnnest kuldseks muutuma ja läikima hakkama, et kohtuda saab, nööbib aga hoopis kinni oma heast Inglise riidest palitut ja patrab midagi kodumaise kauba ostmise vajalikkusest, riigitüüri vastutavast rollist probleemide lahendamisel ja muud ülevat. Ja valija-ajakirjanik Ennuk moondab kohtumise kiiresti paariks informatiivseks reaks, millest palju teadlikum peatoimetaja omakorda leheküljelise tähtsündmuse punub: „Eile täpselt kell 11 võttis saadik see ja see meie korrespondendi lahkesti oma kodus vastu ja andis ülevaate...” Blä-blä-blä.
Mul on tunne, et kui neid suviseid kohtumisi üldse eksisteerib, siis juhtub see just täpselt eelmainitud potjomkinlikus vormis. Kes see tahakski näiteks Yana Toomi, Kadri Simsonit või Jaak Allikut keset sooja suve ja kallist puhkuseaega tuppa endaga kohtuma lasta?
Ma ikka arvan, et härrased saadikud võiksid ausad olla ja öelda, et mingeid kohtumisi pole.
