Juhtkiri: Kohus on ikkagi sõltumatu

Harju maakohtu eilne otsus mõista endine keskkonnaminister Villu Reiljan ja riigikogulane Ester Tuiksoo altkäemaksu võtmises õigeks pole küll ilmselt maadevahetuse protsessi lõpp, küll aga oluline vahefiniš. Prokuratuur kaebab asja ilmselt edasi, kuid mõned järeldused on juba praegu olulised.

Maakohus osutas, et tõendeid on kogutud menetluse käigus ebaseaduslikult. See seisukoht on otseses vastuolus kaitsepolitsei ja prokuratuuri korduvate kinnitustega, et igasugune jälgimine toimub ikkagi ranges kooskõlas kohtu lubadega. Prokuratuur peab edaspidi pöörama tähelepanu sellele, et tõendid oleksid kogutud korrektselt.

Niigi jättis peaminister Andrus Ansip paari nädala eest oma väljaütlemistega mulje, et siin riigis on avaliku elu tegelased pideva jälgimise all. Ja ettevõtja Toomas Annus, keda süüdistati altkäemaksu andmises maadevahetuse tehingus, kasutas selle väljaütlemise juba oma kommentaarides ära.

Me ei saa endale lubada ettekujutust, et Eesti riigis jälgitakse kõike ja kõiki. See kuulub orwellilikku maailma, mitte põhiseaduse 20. aastapäeva tähistavasse Eesti Vabariiki. Vähemasti me teame nüüd, et kui tõendeid kogutakse lubamatult, siis nende andmete alusel inimest kohtus süüdi mõista ei saa.

Otsus tõendas ka kohtu sõltumatust. Eesti kohus ei anna ette aimatavaid tulemusi, tahtku prokuratuur mida tahes. Ja arvestades, et ka teistes kohtuinstantsides võidakse langetada teistsugune otsus, on see veelgi suurem tõend, et kogu süsteemi mõjutada on vaata et võimatu.

Riigi peaprokurör Norman Aas kirjutas mai keskel Äripäevas, et õigussüsteemi peavad toetama väärtushinnangud. Ta rääkis palju eetikast ja selle õigusest lahku kasvamisest. Väärtuste ja eetika jutt on tore, aga praegu mõjub see ikkagi nagu kaudne tunnistus, et tõenditega on nigelasti. Prokuratuurile oli see teine olulisem kaotus järjest. Keskerakonna mõjuvõimuga kauplemise asjast ei saanud ikkagi asja.

Kõik see ei peaks aga tähendama, et prokuratuur ei tohi puudutada raskeid ja pikaajalisi juhtumeid, kuna äkki ei jõuagi nad süüdimõistmiseni. Tohib ja peabki, ka ebaõnnestumisega riskides. Võimaliku õigusrikkumise ignoreerimine oleks ju veel ohtlikum.

Keskkonnaministeerium aga hakkab nüüd sulgema võimalust vahetada looduskaitsealust maad muude maatükkide vastu, lõpetades sellise probleeme tekitanud tegevuse sootuks.