Patsiendid ja valimiste lävel seisvad valitsuspoliitikud võivad kergendatult ohata: tervishoiutöötajate streiki ei tule. Arstidel, õdedel ja hooldustöötajatel õnnestus saavutada enam kui 30-protsendiline palgatõus.
Tõsi, ei tõuse kaugeltki kõigi arstide ega õdede palgad – kokku lepiti miinimumtasude tõusus. Kui seni teenis algaja arst 12 600 krooni kuus, siis alates 1. aprillist juba 16 600 krooni. Protsentuaalselt suurima palgatõusu saavad õed: kui seni oli normkoormusega töötava õe miinimumtasu 6550 krooni, siis alates kevadest on see 9072 krooni. Tõuseb ka hooldustöötajate miinimumpalk: seniselt 3864 kroonilt 4872 kroonini kuus.
Enim mõjutab palgatõus noori arste ja neid, kes tänavu kevadel lõpetavad ülikooli või tervishoiukõrgkooli. Loodetavasti kallutab palgatõus nii mõndagi lõpetajat, kes valib Eestisse jäämise või välismaale mineku vahel esimese variandi kasuks.
Meditsiinitöötajad võivad oma kutseliitude tööga rahul olla. Kui haigekassa pakkus mullu tervishoiutöötajatele vaid 12-protsendilist palgatõusu, siis streigiähvarduse tulemusel saavutati märksa parem tulemus.
Arstid ja õed on palgaläbirääkimistel üks võimsamaid survegruppe. Arstide streik mõjutab inimeste elu rohkem kui näiteks raamatukogutöötajate tööseisak. Meedikutel on ka head võimalused, nõudmaks kõrgemat palka ähvardusega minna välismaale: näiteks õpetajatel oleks sama meetodit raske kasutada.
Aus oleks aga see, kui oma raske elu üle kurtvad Eesti arstid tunnistaksid, et tegelikult kuuluvad nad juba praegu kõrgeimatesse tuludetsiilidesse. Pooled eestimaalased teenivad alla 7300 krooni kuus ehk üle kahe korra vähem kui algajad arstid. Kallist arstiharidust ja haigekassat rahastavad maksumaksjad ootavad ilmselt sedagi, et kui arstid saavad rohkem palka, paraneb ka nende töökvaliteet. See on teinud küll arenguhüppe, kuid ometi kohtab Eesti raviasutustes mõnikord ikka veel suhtumist, mis on pärit justkui ühest teisest ajastust.
