Eesti rahvastik vananeb kiiresti – seda lauset võib tüdimuseni kuulda. Kui praegu moodustavad üle 65-aastased Eesti elanikkonnast 14,5 protsenti, siis aastal 2014 juba 17 protsenti, kusjuures enam kui 80-aastaste osakaal nende seas kasvab 70 protsendi võrra.
Rahvastiku vananemine seab uusi nõudmisi ka ühiskonnale. Eakad vajavad rohkem hoolt ja arstiabi, vanadekodusid, kodust hooldust ja põetamist. Kas Eesti on selleks valmis? Praeguse seisuga on vastus eitav.
Tänane Päevaleht kirjutab, et ainuüksi Tallinnas on praegu hooldekodu koha järjekorras 66 inimest. Tegelik vajadus on aga mitu korda suurem, seda enam, et paljud eakad inimesed ei saa endale teenust lihtsalt lubada ega pane end ka järjekorda.
Väärikas vananemine sõltub Eestis üha enam rahakotist. Need, kelle lapsed teenivad hästi või kellel on kinnisvara, mille müügist saab piisavalt tulu, saavad lubada endale kohta kallis eravanadekodus, mis meenutab pigem hotelli kui hooldusasutust. Teine osa eakatest
ootab aga pikisilmi abi, mille osutamiseks pole avalikul võimul piisavalt raha.
Olukord on probleemne ka seetõttu, et Eestis ei rahastata piisavalt koduhooldusteenust. Ometi aitaks see, kui vanuritel oleks parem võimalus saada abi poeskäimise, koristamise ja muude toimingute juures, vähendada nõudlust vanadekodude järele.
Noorematel inimestel võib olla raske mõista, mis eakatele nende igapäevaelus probleeme valmistab. Need võivad olla päris väikesed asjad: näiteks see, et kodulähedased väikepoed asenduvad suurte kaubanduskeskustega, või siis see, et tänavatel pole piisavalt pinke, kus hetkeks jalgu puhata.
Mida aeg edasi, seda enam tuleb ühiskonnal nende teemadega tegeleda. Ning ehk oleks aeg tõsiselt arutada ka Eesti gerontoloogide ettepanekut kehtestada siingi mitme Euroopa riigi eeskujul hoolduskindlustus. Seda enam, et abi võib millalgi vajada igaüks meist.
