Juhtkiri: kõik teed viigu Eesti Rahva Muuseumi

„Ma arvan, et eesti rahvas on selle muuseumi eest valmis maksma üsna kõrget, peaaegu et iga hinda.” – „Olen seisukohal, et eesti rahvas ei ole nõus muuseumi ehituseks raha andma ükskõik kui palju.”

Nõnda vaidlesid kaks ajaloolast ühes 1991. aasta vestlusringis Eesti Rahva Muuseumi Raadi hoonete taastamise üle. Möödus veerand sajandit ja asi on nii kaugel, et Tartus avatakse pidulikult Eesti Rahva Muuseumi uut peahoonet.

Rahaküsimus on eesti kultuuri elujõu sümboliks nimetatud muuseumi sageli painanud. Nõnda pole sellest ka tänasel pidulikul päeval kohatu rääkida. Näiteks 1909. aasta kevadel, kui eesti rahvakultuuri kogujad muuseumi asutasid, kutsusid nad rahvast muuseumi aitama toetajaliikmeks astumisega. Aastamaksuks määrati kolm rubla, eluaegse toetajaliikme staatuse võis saada 15-kordse aastamaksu korraga tasumise eest. Võrdluseks: rätsepaülikonna sai tol ajal osta ligikaudu 40 rubla eest, veohobuse 140 rubla eest. Nagu praegused ERM-i piletihinnad, mida on nimetatud krõbedateks, oli ka liikmemaks suurem kui toonastes seltsides harilikult, sest „tema annab raha ainult wälja”. Sügiseks oli ERM-il suurest kampaaniast hoolimata ainult kolm eluaegset toetajaliiget ja 13 aastamaksu tasunud liiget.