Vaen ja vaesus on küll sisserännet tõrjuvad tegurid, aga ühtlasi ajendavad need osa eestlasi välja rändama või välismaale jääma. Paluks kavalamat rändepoliitikat.

Migratsioonihirmu päris naeruvääristada ei saa ajalise mõõtme pärast. Ulatusliku sisserände kartjad räägivad ju mitte üksnes tänasest päevast, vaid ka 20–30 aasta perspektiivist. Selle ajaga võib tõesti palju muutuda. Mõni toob kinnituseks Soome näite, kus 1990-ndate alguses oli välismaalasi alla 50 000, aga praegu läheneb nende arv juba 400 000-le ehk 8% rahvastikust. Kuid umbes kolmandik neist on vene või eesti keele kõnelejad ning Soome on hoolimata rahvastikumuutustest endiselt riik, kust eestlased ummisjalu kodumaale ei page.

Kõige ohtlikumaks teguriks, mis võib rahvaste rännet tulevikus tugevasti paisutada, peab enamik asjatundjad kliimamuutust, sest see ähvardab vähendada ja muuta maakera elamiskõlblikke alasid. Huvitaval kombel ei usu Eesti suuremad massiimigratsiooniga hirmutajad, Martin ja Mart Helme, globaalse kliima soojenemisse. Aga eks inimesi, kelle loogika või teod rände küsimuses lonkavad, ole teisigi – ka debati vastaspoolel, „heade” inimeste hulgas.

Faktid igatahes näitavad, et Eestis hüsteeria ja vaat et kodusõja käima tõmbamine rände teemal ei ole põhjendatud. Vaen ja vaesus on küll samuti sisserännet tõrjuvad tegurid, aga ühtlasi ajendavad need osa eestlasi välja rändama või välismaale jääma. Paluks rahulikumat, arukamat ja kavalamat rändepoliitikat.