Juhtkiri: Kolm särata etteastet

Kolm tähtsat Eesti poliitikut – president Toomas Hendrik Ilves, peaminister Taavi Rõivas ja siinse poliitikateatri „must lammas” Edgar Savisaar – on nüüdseks oma aastalõpuetteaste teinud.

Ilves ja Rõivas traditsioonilises aastalõpu-intervjuus ETV-le, Savisaar suurelt reklaamitud „suures kõnes” Estonia kontserdisaalis. Parimad šansid jätta tehtud etteastega kriips ajalukku, on ilmselt Rõivasel tänu laia naeratusega öeldud lausele: „Kokkuvõttes Eesti sai väga hea peaministri.” Kellele kohmetust tekitav seik, kellele märk enesekindlusest, aga igal juhul lendlauseks saamise eeldusega.

Ka Savisaare kõne sisaldas ohtralt enesekiitust, aga see mõjus kulunult ja kunstlikult, öelduna rohkem enese veenmiseks kui siirast usust endasse. Savisaare viimase aja etteastete tavatasemega võrreldes võib siiski öelda, et „suures kõnes” ta ületas ennast, sest tegemist polnud puhtakujulise umbluu-jutuga nagu Tallinna linnavolikogus küsimustele vastates, ja ta ei paistnud ka nii vana ja väsinuna kui näiteks eurovalimiste eelsetes etteastetes.

Sisu poolest ei pakkunud kummagi oma erakonna esinumbrina peatsesse valimisvõitlusse astuja kõne midagi põrutavat. Savisaar puudutas Eesti elu teada-tuntud valukohti – väljaränne, sissetulekute väiksus jmt –, aga rohuna nende vastu ei osanud välja pakkuda palju muud kui sotside ideid forsseeritud kujul ehk alampalga tõstmist 1000 euroni „kohe järgmisel aastal” ning „uue ja julge” ideena tasuta ühistransporti kogu Eestis. Rõivas sai oma intervjuus pikalt rääkida Reformierakonna lubadusest tõsta kolmanda lapse toetus 300 euroni kuus. Ent ei Savisaar ega Rõivas esitanud sama köitvaid visioone selle kohta, kuidas kasvatada riigi jõukust, mis peaks olema kõigi toredate lubaduste vundament.

Ka Ilves, kelle intervjuu keerles põhiliselt välispoliitika ja demokraatia ümber, jäi oma etteastes tavapärasele tasemele. See tähendab: rääkis intelligentset juttu, aga rahva hingekeeli helisema ei pannud. Kuigi presidendi kitsaste sisepoliitiliste volituste tõttu võiksid just tema avalikud etteasted olla see, mille kaudu ta püüab Eesti riigi arengut mõjutada.

Kokkuvõttes: aastalõpuetteastega kolm kõnealust poliitikut endale uusi poolehoidjaid ilmselt ei võitnud. Kes neid varem ei kannatanud, ei kannata ka nüüd, ja vastupidi. Ohhoo- või silmade avanemise efekti polnud, uute poolehoidjate võitmine jäi ära. Õnneks on vähemalt üks neist kolmest veel arenguvõimelises eas.