Juhtkiri: kolm soovitust täna alustavale riigikogule

Euroopa riikides valitseb keskmiselt mõõdukas umbusk oma parlamendi vastu, kirjutab politoloog Andres Reiljan ajakirja Riigikogu Toimetised viimases numbris. Euroopa 2012.–2013. aasta sotsiaaluuringu andmete järgi, millele tema väide tugineb, on Eesti olukord Euroopa keskmise lähedal: rahvas kaldub riigikogu mitte usaldama, ent ei anna sellele institutsioonile siiski väga negatiivset hinnangut.

Uue koosseisu eesmärk olgu riigikogu usaldusväärsuse kasvatamine.

Täna avaistungile koguneva riigikogu uue koosseisu üks eesmärk olgu oma usaldusväärsuse ja autoriteedi kasvatamine järgmise nelja aasta jooksul. Selleks ei pea suunda võtma nn putinlikule demokraatiale, kus valijatel on võimalik valida peamiselt üht poliitilist jõudu. Euroopas leidub piisavalt riike, kus käib erineva maailmavaatega parteide omavaheline kemplemine, aga parteide ühist esinduskogu usaldavad valijad ometigi märkimisväärselt rohkem kui Eesti valijad – näiteks Norras, Šveitsis, Taanis, Rootsis ja Soomes. Järelikult on potentsiaali paremat tööd teha ka meie riigikogul.

1 .

Juba mitu riigikogu koosseisu järjest on saanud ägedat kriitikat oma palga ja hüvitiste pärast. Vaevalt ka uus koosseis sellest pääseb, sest arvestatav osa rahvast peab riigikogulaste tööd ülemakstuks ja ülehüvitatuks. Suuresti on tegemist tuletisprobleemiga – kui inimesed saaksid rohkem rahul olla oma sissetulekutega, siis häiriksid neid vähem ka riigikogulaste palgad. Igal ­juhul aga vajab kärpimist riigikogulaste kuluhüvitiste ja autoliisingute süsteem. Ajal, mil karmilt piiratakse ettevõtjate võimalusi teha ettevõtlusega nõrgalt seotud kulutusi ja väljamakseid ilma makse maksmata, on täiesti näotu, kui riigikogulased oma hüvitiste süsteemi koomale ei tõmba.

2 .

Maine parandamise võimalusi pakub ka riigikogu töökorralduse ja -tavade muutmine. Näiteks raiskas eelmine riigikogu mullu hulga aega komisjonide töö kajastamist reguleeriva seaduseelnõu arutamise peale. Eelnõust kumas läbi soov varjata seda, mida komisjonides täpsemalt tehakse. Uus riigikogu peaks tegema selles küsimuses pöörde: hakkama komisjonide koosolekute kohta koostama sisukamaid protokolle ja muutma tavaliseks videoülekanded olulisematest koosolekutest.

3 .

Riigikogul tuleb leida sisemisi ressursse riigi asjades ja arengus sisukamalt kaasa rääkimiseks. Reiljani analüüsist tuleb välja, et „usaldus parlamendi vastu on suurem rikaste, korraliku eelarvedistsipliini ja madala korruptsioonitasemega riikide elanike hulgas, kes on rahul režiimi majandusliku tulemuslikkuse ja ka avalike teenuste kvaliteediga”. Kõigest valitsuse kummitemplina jätkates – sellise maine on riigikogu viimasel ajal paraku omandanud – lugupidamist ei kogu.

Samuti vajab restarti koalitsiooni ja opositsiooni koostöö. Seni on tavaks olnud, et ka asjalikud ettepanekud jäävad toetuseta, kui need teeb „vale” ehk opositsioonis olev erakond. See on lapsik suhtumine, mis ei suurenda riigikogu autoriteeti ega aita Eestit edasi. Head ideed tuleb arutamisele võtta ja teoks teha sõltumata sellest, milline erakond need esitab.