Ega see muidugi kerge ei ole. Ameerika astronoom ja kirjanik Carl Sagan kirjutas kunagi lastest ja küsimustest. Tema idee oli, et laste küsimustele tuleb vastata, tundugu need kui tahes imelikud. Arvatavasti on raske leida lapsevanemat, kes suudab rahulikuks jääda, kui laps tal päev läbi järel käib, pärides, miks kuu on kollane. Või miks meil varbad on või miks ta ei tea, mitu tähte on taevas, või kui sügavale täpselt me auku kaevata suudame. Siiski peab püüdma vastata ja veel enam, põnni innustama edasi küsima, sest muidu ta ühel päeval enam ei küsi, vaid lööb käega – ja see on probleem.

Uudishimu tuleb ka suunata. Eesti koolidele heidetakse üha rohkem ette loovuse puudumist. Individuaalset lähenemist on vähe ja laste huvid, anded ja probleemid jäävad pahatihti märkamatuks. Õpetame ühtmoodi last, keda bioloogia karvavõrdki ei huvita, ja teist, kes suviti liblikaid püüab. Üllatavat pole siin midagi: õpetajate töökoormus on suur, lapsi palju ja õpetaja klassi ees üksi. Seevastu lapsevanemaid on enamasti kaks ja nemad seisavad pigem kahe-kolme, mitte aga kahe-kolmekümne lapse huvide eest. Lapsevanema ülesanne on ka tähelepanu pöörata, mis last huvitab, mis talle raskusi valmistab ja kuidas teda aidata saaks. Ema-isa peavad leidma aega, et oma võsukesega koduseid ülesandeid teha – isegi kui tegu on viielisega, kes ei vaja niivõrd abi kui huvi –, last huvitavaid filme vaadata, tema jaoks põnevaid arvutimänge mängida ja vajaduse korral niikaua koos vene keele käänamist õppida, kuni venekeelne ja katajus – tõ kataješsja eluks ajaks pähe jääb.

Mõistagi on see täiskohaga töötavale vanemale raske. Alla kümneaastaste laste 14-tunniseid tööpäevi tegevad poemüüjatest emad on juba vana ja keeruline teema, mida siinkohal lahata ei jõua. Seetõttu veidi lihtsam üleskutse tööandjatele: kuigi seadus seda ei kohusta, leidkem vähemalt esimese klassi laste vanematele mõni tund vaba aega, et nad saaksid koos esimese klassi aktusele minna.