Juhtkiri: kriisi ei tohi raisku lasta
Valitsuse seisukoha järgi on Eesti „valmis vabatahtlikult vastu võtma piiratud arvu põgenikke, mis vastab Eesti rahvastiku ja majanduse osakaalule Euroopa Liidus”. Võrreldes esimeste reaktsioonidega, mida sageli iseloomustas vaid püüd odavat populaarsust võita, on suhtumine nüüd pisut asjalikumaks läinud.
Põgenikekriisi küsimuses on ühiskonnas tekkinud päris asjalik diskussioon. Näiteks tänase Eesti Päevalehe arvamusküljelt saate lugeda ettepanekut anda pagulase staatuse saanud inimestele EL-i piires vabalt liikumise ja töötamise õigus, et nad leiaksid endale kiiremini töö. Eelmisel nädalal tehti samas vastupidine ettepanek – luua elukohakvootide süsteem, mis hajutab immigrandid riigi peale laiali ega lase getodel tekkida.
Küsimustele, kuidas pagulased ja immigrandid kõige kiiremini töö leiaksid ja kuidas nad kõige paremini uude keskkonda sulandada, tasub vastuseid otsida. Sest Rein Taagepera sõnu kasutades ei ole pikas vaates Eesti ja Euroopa otsustada, kas nad tulevad, vaid ainult kuidas nad tulevad. Eesti suhteline vaesus, mille tõttu me riik immigrante (veel) eriti ei tõmba, tähendab meile ühtlasi head võimalust erinevaid lahendusi katsetada ja ette valmistada. Nagu öeldakse, head kriisi ei tohi raisku lasta.
EKRE stiilis totaalne vastuseis on mõttetu tühja paugutamine ja kõigi immigrantide ühenäolise massina käsitamine on paanika tekitamine. Näiteks Süürias, kust praegu kõige rohkem põgenikke tuleb, on 10% elanikkonnast kristlased, 85% on kirjaoskajad, enne kodusõda sai ligi 70% lastest põhihariduse. Põgenike hulgas on palju keskklassi esindajaid, kelle haridustaseme, õppimisvõime ja töömotivatsiooni pärast ei pea liiga palju muretsema. Enne kodusõja puhkemist käis Damaskuse vanalinnas suur butiikhotellide rajamise buum, elu läks paljudel kiiresti ülesmäge nagu Eestis 2007. aastal.
Konstruktiivsem osa immigratsioonivastaste jutust – pagulaste probleemiga tegeldagu kriise likvideerides pigem seal, kust nad tulevad – on muidugi põhimõtteliselt õige. Paraku on teadmata, kunas Süürias ja Liibüas kord õnnestub taastada. Seepärast julgustagem oma poliitikuid tegelema pagulaste kriisiga pragmaatiliselt – ilma hirmu ja eelarvamusteta, aga teisalt ka ülemäärase poliitkorrektsuseta.
