Juhtkiri: kriisist sünnib võimalus

Tallinna Sadama juhtide korruptsioonisüüdistusega vahistamine ja laristav suhtumine rahasse Eesti Energias kõlavad kui ammu loetud raamatu peatükid.

„Endiselt on riigifirmade probleemseim osa nõukogude komplekteerimine,” sõnas veebruaris Ärilehele antud intervjuus Eesti Energia nõukogu esimees Erkki Raasuke. Selleks ajaks oli ta riigifirma üle järelevalvet tegevas organis olnud poolteist aastat ja nägi, et midagi pole muutunud. Ühest küljest trügivad sinna poliitikud, aga teisalt ettevõtjad, kes tahavad enda huvides riigile lähemal olla. Toimivast järelevalvest pole huvitatud neist keegi.

Endine õiguskantsler Allar Jõks on aastaid tagunud teist trummi: miks istuvad riigiettevõtete nõukogudes riigikogu liikmed? Neil tekib automaatselt rollikonflikt. Saadik peaks kontrollima ministri tegevust, aga riigifirma nõukogus allub ta oma otsustes samale ministrile.

Praegused skandaalid tuleb reformideks ära kasutada, enne kui jahmatus üle läheb.

Ainuüksi need kaks näidet kinnitavad tõsiasja, et riigiettevõtted on siseringi kuuluvatele isikutele kujunenud allikaks, kust rahastada oma poliitilisi eesmärke ja saada ärimaailmas eeliseid. Ei saa öelda, et tähelepanelikumad poleks seda mõistnud. Juba kolm aastat tagasi tuli toonane majandusminister Juhan Parts välja ideega koondada riigifirmad ühtse juhtimise alla. Ent see mõte jäi sinnapaika.

Nüüd viimaks on asi jälle päevakorras. Majandus- ja taristuminister Kristen Michal soovib riigiettevõtete juhtimise koondada valdkondade kaupa valdusettevõtete alla ning poliitikud nõukogudest minema saata.

Variante on teisigi. Kunagine peaminister Siim Kallas soovitab taastada riigiettevõtete erastamise. Ärimees Jüri Mõis ning töö- ja terviseminister Rannar Vassiljev märkisid eilses Eesti Päevalehe vestlusringis, et üks lahendus oleks kasvõi vähemusosaluse börsile viimine. Sellisel juhul riigi kontroll säiliks, kuid ettevõtte juhtimine oleks allutatud märksa rangemale järelevalvele kui praeguse silmanähtavalt mittetoimiva süsteemi puhul.

Olukord meenutab liiklust, kus hoogtöökorras hakatakse probleemidele jõulisemalt mõtlema alles siis, kui on käinud järjekordne mats ja viinud mitu noort inimest hauda. Aga isegi sellisel heitlikul kombel on liiklus tervikuna ohutumaks muutunud. Niisamuti ei tohi praegust jahmatust maha magada. Just praegu peavad riigikogu ja valitsus kehtestama uued arusaamad, kuidas riigile kuuluvad ettevõtted kõige paremini ausalt tööle panna. Ühtlasi peaks laiemalt kaaluma, kui palju neid üldse vaja on.