Mullu maksis riik põhikooliõpilase koolilõunale peale 75 senti, tänavu 78 senti. Kasv on vaatamata hinnatõusudele peaaegu olematu ja vahe ei tule mitte riigi suuremast rahakotist, vaid õpilaste väiksemast arvust. Kutsekooliõpilaste puhul on see summa veelgi pisem. Arvestades, et paljude põhitoiduainete hinnad on ainuüksi viimase aasta jooksul kasvanud kahekohaliste arvudega, on selge, et selline korraldus ei saa kesta. Kokad teevad juba praegugi imesid.

Kui asi nii jätkub, on valikuid kaks. Kas hakata koolides jagama üha kehvemat ja üha ebatervislikumat toitu või siis hakata üha rohkem lapsevanematelt raha küsima, tehes näo, et kui riigil seda pole, siis küllap lapsevanemal ikka on.
2006. aastast on koolitoit Eestis olnud põhikooli lõikes enam-vähem tasuta. „Enam-vähem” selles mõttes, et üksikutes omavalitsustes eraldatud rahast siiski ei jätkunud, ise need linnad piisavalt panustada ei tahtnud ja hakkasid siis raha vanematelt juurde küsima. Nüüd aga liigub elu sinnapoole, et lapsevanematel tuleb aina sagedamini rahakotti välja võtta. Mis sest, et põhiseaduse kohaselt on põhiharidus Eesti riigis tasuta. Ilma rahata, aga söödamatu toit oleks vähemalt sama halb tee.
See, kas Eesti leiab riigieelarves lisaraha koolitoidu jaoks või mitte, ütleb päris palju meie praeguse valitsuse väärtuste kohta. Summad, millest me räägime, on võrreldes välismaiste laenugarantiide või siis isegi meie tuttuue lennuvõimetu kopteripargiga ikkagi tühised. Soome hakkas tasuta toitu koolis jagama aastal 1944. Võite vaid ette kujutada, milline oli selle riigi eelarveseis tollal.