JUHTKIRI: Kui hinnad tõusevad
Tõusevad toidukaupade hinnad teraviljast kakao ja suhkruni, kasvavad ka nafta, metalli ja teiste toorainete hinnad. Nende hinnatõusude taga on palju põhjusi. Esiteks on viimase aasta jooksul maailma riike ja tootjaid tabanud üks õnnetus teise järel: põud Venemaal ja Kasahstanis, kuiv suvi USA-s, Argentinas ja Brasiilias, üleujutused Austraalias ning katastroof naftapuurtornil Deepwater Horizon. Hinnatõusu võib seega näha ootuspärase reaktsioonina nendele õnnetustele: kui viljasaak hävib, tõuseb hind; kui katastroof ühel puurtornil peatab uute kasutuselevõtu, kergitab see nafta hinda. Kuid teisalt on praegusel hinnatõusul ka kaugemaid põhjusi. Maakera rahvaarv kasvab ja koos sellega ka nõudlus kõikvõimalike kaupade järele – vaja on rohkem toitu, rohkem energiat.
Seega pole ime, et toor-aine hinnatõusule panustab ka rahapaigutusvõimalusi otsiv kapital, kes hinnatõusu omakorda tagant tõukab ja tekitab spekulatsioonimulle. Tõsi, tooraine moodustab valmistoodangu hinnast vaid ühe osa. Kuid praegu ei käi jutt üksnes majandusest, vaid ka poliitikast. Ühe või teise tooraine omamine võib ümber mängida trumpkaarte maailma poliitikas. Oleme juba näinud, kuidas üritab toorainet, energiat poliitikas ära kasutada näiteks Venemaa. Seepärast oleks tark, kui Euroopa Liit liiguks selles valdkonnas ühtse poliitika poole. Kuid ärgem unustagem seda, et lisaks üha uute kaevanduste ja tootmisüksuste avamisele on mõistlik üritada ka säästa. Maju saab ehitada soojapidavaks ja vähendada sellega energiakulusid. Ka prügist saab eraldada ja taaskasutusse võtta palju väärtuslikku toorainet. Keskkonnaorganisatsioonid on välja toonud, et tonn vanu mobiiltelefone sisaldab 300 grammi kulda, rääkimata haruldastest muldmetallidest, mis praegu on suur defitsiit. Säästmises ja taaskasutuses peitub rohkem, kui arvata oskame.
