Juhtkiri: kui paljudele on ruumi marjamaal?
Praegu on kuulsaimad Taavet Hinrikus ja Kristo Käärmann, aga nad pole ainsad. Ei ole probleemi ka tavalisemate kangelaste ja eeskujude leidmisega: näiteks ETV esmaspäevane saatesari „Meie inimesed”, mis portreteerib lootust, elujõudu ja hakkama saamist sisendavaid inimesi, jookseb juba mitmendat hooaega.
Teist äärmust – neid, kes alampalgast palju tasuvamat tegevust ei leia või ei püüagi leida – on paraku kümneid tuhandeid. Eesti Päevaleht kirjutas hiljuti, et Eestis on 34 000 ehk Kohtla-Järve linna jagu 15–29-aastaseid noori, kes ei õpi ega tööta. Tööpakkumistest ei ole küll puudust, möödunud suve seisuga oli Eestis statistikaameti andmeil ligi 8500 vaba töökohta. Ent suur osa neist olid suhteliselt madalapalgalised, kus on raske ots otsaga kokku tulla. Neid, kes teevad tööd miinimumpalga (praegu 390 eurot) lähedase tasu eest, on Eestis hinnanguliselt 20 000–30 000.
Ka teisi maid peale Eesti painab üha rohkem küsimus: kas tervele suurele madalapalgaliste või tööhõivest kõrvale jäänute armeele on üldse võimalik pakkuda teistsugust tulevikku? Ligikaudu 90% tööandjaid väidab küll, et kõige rohkem takistab neil töötajate palkamist vajalike oskustega töötajate nappus. Õpi, arene, tõsta kvalifikatsiooni – ja tasuva töökoha leidmisega pole probleemi? Nii lihtne ja sirgjooneline see asi siiski ei ole, sest tööandjate ja töötajate ettekujutus heast palgast alati ei ühti või siis oodatakse töötajalt kõrge palga eest tohutut pühendumist.
Üks hiljutine Põhjamaade noorte käekäigu kohta tehtud uuring leidis, et on suurenenud jalgealuse kaotanud noorte hulk – selliste, kelle stress küünib isegi vaimsete häireteni ja kes tunnevad, et ei saa elus hakkama. Edulugusid on tore rääkida, paljudele mõjuvad need ka innustavalt. Aga samamoodi nagu kõigil pole eeldusi või tahtmist saada tippsportlasteks, pole kõigist inimestest võimalik teha talente, keda tööandjad otsivad.
Tööandjate esimene vastus praegusele palgatõususurvele on see, et veelgi rohkem lihttöid automatiseeritakse. Tuleb loomulikult püüda sellest ohustatud inimesi ümber õpetada, nende kvalifikatsiooni tõsta ja noorte elukutsevalikuid targemini suunata, aga sellest jääb väheks. Vaja on ravimit ka tööjõuturu polariseerumise vastu. Kodanikupalk oleks ehk liiga radikaalne ja kallis lahendus, aga madalapalgalise töö ja sotsiaaltoetuste kombineerimist tasuks küll lihtsustada.
