Tõsi, halva õnne korral oleks Andrel ja ta kaaslasel võinud minna palju halvemini. Nüüd pääsesid nad mõne kerge luumurru ja -mõraga ning „asjaga väga kaudselt seotud” kaassõitjal jätkus jõudu pärast kukkumist politsei läbi sõimata, kuigi sõimu õige adressaat olnuks arutult riskinud mootorrattajuht.

Rammimine oleks võinud lõppeda halvemini, aga õnnetus oleks võinud juhtuda ka 15 kilomeetrit kestnud tagaajamise ajal. Kui politsei poleks kihutajat peatanud, veninuks eluohtliku sõidu aeg veel pikemaks. Ja ohus olid kogu selle aja jooksul mitte ainult mootorratturid ise, vaid ka nende teele ette jääda võivad liiklejad. Märkima peab ka seda, et politseil pole võimalik enne kahtlase sõiduki peatamist teada, kas roolis on alkoholi- või narkojoobes, lubadeta või muud moodi eriti ohtlik juht.

Arutult kihutanud mootorratturi rammimise kohta võib öelda, et kui see on politseiriik, siis sellist politseiriiki ongi meil vaja.

Lühidalt: „oleks võinud minna palju halvemini” kehtib palju pikema aja ja rohkemate inimeste kohta kui see rammimise episood. On ilmselge, et politsei kaalus võimalikke riske palju terviklikumalt kui mootorratturi õigustajad. Mootorrattur oleks saanud kõike vältida väga lihtsalt – politsei märguande peale vabatahtlikult peatudes.

Loo sõnum kõigile uljaspeadele – nii mootorratturitele kui ka autojuhtidele – on lihtne: ärge kihutage arutult ja ärge püüdke politsei eest põgeneda. Esimese märguande eiramine lööb adrenaliini keema, mõistus ähmastub ja te hakkate tegema järjest suuremaid lollusi. Niisiis, parem peatuge kohe, nõnda teete teene nii endale kui ka teistele. Nädalavahetusel juhtunu kohta võib öelda, et kui see on politseiriik, siis sellist politseiriiki ongi meil vaja.