JUHTKIRI | Kui sild üldse ehitada, siis eraraha eest

Ettevõtjate Raivo Heina ja Raivo Küti ettepanek eraraha eest Saaremaa sild ehitada sobib vaimult Eesti Vabariigi juubeliaastasse hästi. Rahvusliku ärkamise ajal aetigi Eesti asja erainitsiatiivil ja eraraha eest. Aga selleks et pakutav 400–500 miljonit eurot vajav ettevõtmine ei kujuneks farsiks või „valge elevandi” ehitamiseks, tuleks enne mõned põhimõtted paika panna.

Esiteks: kõigepealt tehtagu põhjalik küsitlus ja uuring, kas suurem osa asjasse puutuvaid inimesi tõepoolest soovib silda. Asjasse puutuvad saarlased ja tihedasti kodusaart külastavad ulgusaarlased, samuti turistid. Sild lõhuks Saaremaa fluidumi ja mõõduka eraldatuse, kõigile saare elanikele ja turistidele see ei meeldi.

Kui ilmneb, et valdav enamik puudutatud inimesi tõesti soovib silda, võib asjaga edasi minna: keskkonnamõju analüüs, tasuvusanalüüs, planeeringud jms. Selle tarvis võiks moodsa ettevõtjaliku auraga ettevõtmine raha hankida näiteks Hooandja või mõne muu ühisrahastusplatvormi kaudu, et asi oleks riigi nisa küljes rippuvatest projektidest selgelt eristuv. Ühtlasi annaks selline rahastusviis aimu, kui paljud sillahuvilised on jutu kõrval valmis päriselt oma rahaga toetama.

Esmalt tuleb selgeks teha, kas saarlased, ulgusaarlased ja turistid on tõesti ülekaalukalt silla poolt. Kui on, võib ettevõtmisega edasi liikuda, aga lõviosas erarahale toetudes, mitte tavaliseks riigi nisa otsivaks projektiks mandudes.

Muide, kui neid analüüse tasakaalukalt teha, ei pruugi nende tulemus olla silda soosiv. Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi kahaneb Saaremaa elanike arv praeguselt 30 000-lt 2040. aastaks 25 000-le. Ka Mandri-Eesti ja Läti rahvastik kahaneb ja vananeb, vähendades potentsiaalsete silda vajavate külastajate hulka. Keskkonnakaitsjad on valdavalt silla vastu. Keskkonna aspektist oleks Suure väina sillast hoopis pakilisem projekt Väikse väina tammi asendamine sillaga.

Kui nimetatud tõketest üle saadakse, võib muidugi ehitama hakata. Aga seda rahastagu lõviosas erainvestorid, nagu Hein ja Kütt praegu lubavad, mitte riik mingil tagaukse kaudu käival viisil.