Juhtkiri: Külma sõja dividend
Isegi NATO maavägede baasi Eestisse loomine pole enam utoopia, milleks valdav osa inimesi seda kõigest kolme kuu eest pidas, vaid reaalselt võimalik arengustsenaarium. Uutes oludes tuleb möönda, et eelmist kaitseministrit Urmas Reinsalu kritiseeriti jaanuari alul USA-s tehtud avalduse „Me igatseme seda [USA] tanki” eest ilmaasjata.
NATO kohaloleku suurendamise vastased ütlevad, et see ärritaks Venemaad, suurendaks poliitilisi ja sõjalisi pingeid, halvendaks majandussuhteid. Küllap nõnda juhtukski. Kuid küsima peab, kas stabiilselt sõbralikud suhted Venemaa ja Balti riikide vahel on üldse võimalikud. Geograafia tõttu – ja geograafiat ei saa me muuta – jääb Venemaa himustama kontrolli Balti riikide üle seni, kuni elavad tema suurriigilikud ambitsioonid (s.t pikaks ajaks).
Eestil ei ole mõtet elada illusioonis, et Vene riigile üht- või teistviisi vastu tulles saame suunata teda stabiilselt heanaaberlikult käituma. Praktika on näidanud, et Venemaa teeb ikka nii, nagu heaks arvab. Seepärast ei tasugi käsitleda Venemaa naabruspoliitikast Eestile tekkivat majanduslikku kahju välditava kuluna ja mõistlik on ehitada oma kaitseliin nii tugevaks kui võimalik. Meie kaaslastele NATO-s on seda tõsiasja praegu lihtsam selgitada kui varem.
Ent Eesti ei tohi käituda rehepapina, kes püüab üksnes soodsat momenti ära kasutada (s.t üksnes rohkem NATO ressursse välja kaubelda). Me peame ka ise vääriliselt riigikaitsesse panustama. Kaitsekulutuste hoidmist 2% tasemel SKT-st on Eestis viimasel viiel aastal paljud inimesed kritiseerinud. Ukraina sündmuste valguses on ilmne, et püsiv riigikaitsesse panustamine on olnud õige. Samuti on selgeks saanud see, et suuna võtmine üldise ajateenistuse kaotamise ja üksnes kutselise armee poole, mida mõned poliitilised jõud vahepeal propageerisid, oleks olnud vale. Küberkaitse, vaenuliku propaganda vastu töötamine jmt „pehmed” asjad on vajalikud, aga ainult nende abil riiki ei kaitse, õpetab Ukraina ja Venemaa konflikt.
Oma riigi säilitamiseks on endiselt vajalik hea valmisolek territoriaalkaitseks. Selle tõsiasja teadvustamist ja NATO kohaloleku suurendamist Baltimaades ja Ida-Euroopas võib nimetada uue külma sõja dividendiks.
