President Toomas Hendrik Ilvese demonstratiivne väljamarssimine soome-ugri rahvaste Hantõ-Mansiiski maailmakongressilt kordas ajalugu. Eelmise aasta novembris tegi Iberoameerika riikide kohtumisel sama tüki Hispaania kuningas Juan Carlos I. Ainult siis esines Vene riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossat‰ovi asemel kurikuulus Venezuela president Hugo Chįvez, kes süüdistas eelmist Hispaania valitsusjuhti fa‰ismis. Ilmselgelt ärritunud kuningas aga lahkus alles pärast seda, kui oli Chįvezilt pärinud, miks too küll vaiki olla ei taha.
Ilves väljus sõnadeta, aga kas seda demonstratsioonesinemist oli ikka vaja? Kossat‰ovi sõnad olid kahtlemata kantud Vene propaganda parimatest võtetest, kuid kas see tuleb kellelegi üllatuseks? Kui arvestada neid sopapangesid, mida Venemaa ametlikult ja mitteametlikult Eestile (ja ka Lätile) kaela kallab, ei peaks see olema mingi üllatus – vähemalt presidendile. Kui iga avalduse kohta oleks üks eestlane suure pahameelega siit idanaabri piiri tagant lahkunud, polekski siin enam kedagi järel.
Eesti ajaloost tulevad väljamarssimised meelde ennekõike iseseisvuse taastamise ajast, mil ülemnõukogu Interrinde-meelsed liikmed suutsid igal tähtsamal hääletusel saalist uksi paugutades lahkuda. See oli päris hea, sest nii suveräänsusdeklaratsioon kui ka iseseisvuse taastamise otsus jäid vastuhäälteta.
Kuid kui tulla tagasi praegusse aega: näiteks mõned päevad enne Ilvese väljamarssimist kurtsid venelased Eesti ja Läti asju Euroopa Liidu “troikale”. Nood jäid kohale ja vastasid väärikalt. Või mida pidid arvama kõik Venemaa ikestatud soomeugrilased, kes elavad päevast päeva ahistamise sees, kuid kel puudub võimalus välja marssida?
Sellised demonstratsioonid on äärmuslik valik. Eesti on deklareerinud igakülgset valmisolekut pragmaatilisteks kontaktideks ning selle tõenduseks sellised valingud külma kõhuga, oma seisukohti selgitades vastu võtnud. Väljamarssimine paneb küsima: kas Eesti külm närv hakkab kaduma?
