JUHTKIRI: Kütt ja korilane pole surnud
Tänapäeval on päritud tarkusele lisandunud teadussaavutused ja turumajanduse nähtamatu käsi, mis võimaldab loodusega mõsitliku läbisaamise abil ka rikkaks saada. Seda kinnitavad Eestis veel harvad, kuid seda suuremaks eeskujuks teistele olevad “metsaandide” kasvatajad. Seened, marjad, vähid, teod ja kalad on kõik hinnatud ja tulus kaup. Ole ainult mees ja kasvata!
Hiljuti Soomest pettununa naasnud marjulised võivad rääkida, mida tahes, põhjanaabritel on selge riiklik poliitika koriluse kohta ja see annab igal aastal tööd isegi tuhandetele inimestele. Korjajad saavad oma, kokkuostjad oma, tööstused oma ning riik maksutuluna oma.
Eestis käsitleme me oma looduskeskkonda sageli veel liiga piiratult. Metsast võtame vaid seda, mida seal kõige rohkem, unustades, et puude all kasvab palju tulusat. Riigil nende kõrvalharude arengu ja toetamise osas selge poliitika puudub. Sama on lugu veekogudega, kui ehk sihiteadlik lõhejõgede taastamine välja arvata. Jõevähk, keda räsivad katk ja röövpüüdjad, pole riiklikku tähelepanu veel pälvinud.
Eraldi tähelepanu tasuks pöörata sellele, et vaba loodus võib teatud tingimustel ka inimtegevuse toel kultuuristuda ja sel moel veelgi enam heaolu tuua, nagu esimeste kultuurmustika tootmise näidete pealt juba kindlalt öelda saab.
Olukorras, kus liha-, piima- ja teraviljatootmise kasvuruum Eestis ülearu suur ei ole, peab Eesti kiiresti ja meelekindlalt haarama positsioonid turuniššides, kus konkurent nõrk ja meie eelised suured. Ja see ei tohi jääda üksiküritajate mureks.
