Juhtkiri: kütuseks kibestumine, valuutaks vanad hääled

 (46)

Juhtkiri: kütuseks kibestumine, valuutaks vanad hääled
Foto: Karli Saul

Edgar Savisaare kütus on kättemaksuhimu ja kibestumine. Tema valuuta, mille eest tähelepanu osta, on aga eelmistel valmistel kogutud hääled. Videopöördumine, mille Savisaar nädalavahetusel avaldas, näitas, et päris lepalehestunud tema valuuta ei ole. Keskerakonna suutmatus oma peaaegu sisevaenlaseks muutunud asutajast lahti öelda on enneolematu, aga isegi Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaat Kristen Michal kasutas Savisaare pöördumist kommenteerides mett mokale määrivaid sõnu.

Savisaar toob videos esile, et 2005. aasta kohalikel valimistel kogus ta 16 834, 2009. aastal ligi 39 000 ja 2013. aastal ligi 40 000 häält. Tema minevikusaak on muidugi muljetavaldav, aga keskne küsimus on, kui palju ta koguks 2017. aasta oktoobris. Loogiliselt võttes ta nii palju hääli enam ei kogu, kui otsustabki mingil viisil kandideerida. Ta on küll endiselt paljude vanemate inimeste iidol, eriti Lasnamäel, aga vähegi tänapäevas elav inimene peaks aru saama, et praktilises linnajuhtimises Savisaarest enam tolku ei ole. Võib-olla jätkuks Savisaarel jaksu linnavolikogu liikme tööks, aga linnapeaamet kippus talle liiga koormav olema juba enne jala amputeerimisega lõppenud haigust.

Meenutagem, et juba 8. augustil peaks jätkuma Savisaare protsess, mida ta kehva tervist põhjuseks tuues venitada püüab.

Tõsi küll, inimene võib 67-aastaselt (nagu Savisaar praegu) olla ka heas löögihoos. Ent varasuvised kohtuistungid ja nüüdne pöördumine näitasid, et tema on selles mõttes n-ö tavaline Eesti mees ega kuulu selliste hulka. Pöördumises kõlasid Savisaare sõnad „Ma olen tagasi!” jõuetult ja pigem kaastunnet tekitavalt. Meenutagem, et juba 8. augustil peaks Liivalaia kohtumajas jätkuma Savisaare protsess, mida ta kehva tervist põhjuseks tuues venitada püüab. Kui Savisaare soov ükskord linnapea ametisse tagasi pöörduda oleks tõsine, mitte kiuslik kapriis, peaks ta protsessi käiku hoopis kiirendada püüdma.

Seega on Savisaarel mõnel määral sümbolväärtust, millega oleks võimalik pisemaid poliitikuid pealinna volikokku vedada, aga tema enda võimalus ja võimekus pealinna elu paremaks muuta on nullilähedane. Mida rohkem ta oma erakonna uute liidritega kiusu ajab, seda tõenäolisem on, et nii savisaarlaste kui ka Savisaare „reetjate” leer teevad kehvema tulemuse, kui neil muidu potentsiaali oleks. Põhimõttest „parem õudne lõpp kui lõputu õudus” lähtudes oleks erakonna juhil Jüri Ratasel targem Savisaare intriige ignoreerida või ta erakonnast välja heita.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare