JUHTKIRI: Lahjendatud leping
Üleeile õhtul avalikkusele esitletud koalitsioonilepingu valmimist saatis tavatu vaikus. Ja koalitsioonileping ise on tavatult ebakonkreetne, lubades paljude asjade analüüsimist, kaalumist ja jätkamist, kuid väheste asjade muutmist. Mõned stiilinäited: lubatakse jätkata vanemahüvitise süsteemi ja koolide varustamist muusikariistadega, kaaluda riigiarhitekti ametit ja loomemajanduse programmide suurendamist. Ja nõnda edasi.
Silma torkab seegi, et mõnigi valimiste eel antud lubadus on koalitsioonilepingusse jõudnud mitu kraadi lahjemana. Näiteks tuumajaama puhul pole enam juttu valmimisaastast, vaid vastava õigusruumi loomisest ja spetsialistide koolitusest. Tasuta kõrghariduse puhul pole enam juttu tasulise vastuvõtu keelustamisest, vaid ainult riigitellimuse suurendamisest. Sama kehtib ka sotsiaalmaksu lae kohta, mis seatakse kõrgele ja hakkab kehtima vaid pensionimakse osale. Vormiliselt jätkub ka tulumaksureform, kuid see seisneb tulumaksu üheprotsendilises langetamises alles 2015. aastal.
Koalitsioonilepingut võiks küll nimetada lahjaks ja lubaduste täitmist üksnes vormiliseks, kuid õigupoolest peaks läbirääkijatele kiitust avaldama selle eest, et nad pole lepingut koostanud jäigalt, vaid on jätnud läbirääkimis-, analüüsi- ja muutmisruumi. Koalitsioonilepingut teeb käputäis inimesi paari nädala jooksul ning piisab sellest, kui dokumendis antakse ette
üldised arengusuunad. Minevikust oleme ju küllalt näinud, kuidas üleliia detailidesse minev koalitsioonileping võib teinekord ühiskonna huvidele vastu töötada – kui valitsejad üritavad lepingust kinni pidada ka siis, kui mõni selle punkt tekitab avalikkuse teravat vastuseisu ja teadlaste põhjendatud kriitikat. Seega on tark jätta koalitsioonilepingusse piisavalt läbirääkimis- ja muutmisruumi, nagu praegu tehtud ongi.
