Kultuurilehe Sirp segadused teda tagasi astuma ei kallutanud, kõik on tehtud õigesti, nagu jäi tema jutust mulje. „Mitte Sirbis toimunu ei tekita meile vaikivat ajastut, vaid viis, kuidas seda avalikkuses kajastati,” nentis Lang. Tema vastane on online-meedia. Muide, see on üsna sarnane järeldus araabia kevadest kohkunud autoritaarsete valitsejate omaga – nende jaoks on Facebook see saatana sigitis, mis maailma ära rikkus.

Minister Lang jättis tõepoolest Hüdraga võitleva Heraklese mulje. Lööd vaenlase ühe pea maha, kasvab kaks asemele. Herakles vähemalt õppis protsessi käigus. Ta kõrvetas pärast pea maha raiumist lohe kaela põleva tõrvikuga, et pead enam ei kasvaks. Langil sarnast nippi võtta polnud ja tal tuli minna.

Õigupoolest tasuks Langil peale väidetavalt Venemaast sõltuva meedia ja infooperatsioone tegevate sotsiaaldemokraatide mõelda veel ühele murettekitavale aspektile. Nimelt on ta kaotanud omajagu toetust erakonnakaaslaste seas. Tema ministrikarjääri lõpetas ikkagi see, et reformierakondlastel endil hakkas Sirbis toimuva pärast jube. Aga mis veel hullem, ka rahvas ei toeta teda enam. Rein Langi kogutud 29 häält kohalikel valimistel tõi kaasa erakonna esimehe Andrus Ansipi avaliku kriitika.

Kuid selle peale Lang alles alustas Sirbis revolutsiooni. Kõige ebaviisakamate ja ebakultuursemate vahenditega, konkursi mõistet lörtsides ja lastes Kaur Kenderil organisatsiooni jõhkrate võtetega lammutada. Udutamine selles küsimuses, milline oli tema roll ümberkorraldustes, ja laiav suhtumine kõigisse küsimuseesitajatesse viis peatselt ka erakonnakaaslaste kriitikani, et arrogants pole langeva reitingu tingimustes kuigi mõistlik tee.

Ülbus, udutamine, hooletu lammutamine ja kõikide vaenlaseks sõimamine on andnud oma tulemuse. Langist on saanud kõigile poliitikutele hoiatav eeskuju, kuidas sadulast kukkuda. Iseenda ülendajaid alandatakse. Langil on ainult üks tõsine vaenlane, see on tema ego.