Juhtkiri: laskem kiirabil kiirabitööd teha

Kui teil tekib tänast Eesti Päevalehte lugedes mõte, et telliks ka järgmise väikse tervisehäda korral endale kiirabi koju, siis mõelge veel kord. Nõnda koormate te niigi vastutustundetuid väljakutseid saava kiirabi veel rohkem üle, nii et neil võib jääda mõne vältimatut abi vajava inimese juurde õigeks ajaks jõudmata. Kui saatus otsustab irvitada, siis mõni teine kord võite see hädaline olla te ise.

Ent probleemi lahendamiseks ei piisa üksnes vastutustundlikkusele kutsumisest. Sellepärast et osa inimesi, kes kiirabi väheprioriteetsete tervisehädadega koormavad, kutsub brigaadi kohale pigem meeleheitest kui vastutustundetusest – nad ei pääse piisavalt kiiresti või hõlpsasti perearsti jutule või uuringutele. Praegu täidab erakorralise meditsiini osakond (EMO) osalt perearstide tööd ja kiirabi osutab tasuta taksoteenust.

Mõned pakuvad probleemi lahenduseks, et häirekeskus olgu patsientide ja kiirabi vahel tihedam filter kui praegu. Ent on kahtlane, et seda teed minnes jõuab rahuldava tulemuseni. Eeldab ju tihedaks filtriks olemine päästekorraldajalt meditsiiniküsimustes suurt asjatundlikkust. Isegi kui häirekeskusel õnnestuks selliseid inimesi telefonivalvesse värvata (näiteks palka tõstes), suureneks risk, et selekteerimistuhinas jäetakse ka mõnele tõsisele hädalisele kiirabi saatmata.

Kiirabi asjatu koormuse vähendamiseks on lahendusi. Tervishoiu korraldajatel tuleb neist mõned lihtsalt kasutusele võtta.

Paljudes riikides kehtib kord, et põhjendamatu väljakutse eest võib kiirabi inimesele arve esitada. See on hea võte, kui põhjendatuse läve ei seata hirmutavalt kõrgele. Aga rahahädas vaevleva tervishoiusüsteemiga riigis nagu Eesti on oht, et selle ukse avamine viiks lõpuks just sinna ja siis ei julgeks vaesemad patsiendid isegi põhjendatud juhtudel enam kiirabi kutsuda.

Mõistlikuma kiirabi ja perearstide tööjaotuseni viiks ka perearstide kellaajalise kättesaadavuse paranemine, nii et nädalavahetusel või õhtul tekkinud pakilise, aga mitte eluohtliku tervisehäda korral poleks ainus arstile pääsemise võimalus kiirabi. Suuremates linnades on see perearstide koostöös kindlasti tehtav, aga praktiliselt võimatu väikestes kohtades, kus võtab vastu ainult üks-kaks perearsti ja sedagi võib-olla mitte iga päev. Seal võiks abi olla sotsiaaltaksoteenusest, mis perearstikeskusest kaugel elava isikliku transpordivõimaluseta inimese vajalikul ajal arstile toob ja pärast koju viib.

Kiirabi asjatu koormuse vähendamiseks on teistes riikides rakendatud lahendusi. Tuleb lihtsalt mõned neist ka Eestis kasutusele võtta.