Asi on tõsine. Eesti ei asu üksikul saarel. Tõenäosus, et keegi toob siia mõne ammu kadunuks peetud tõve, on ülimalt suur. Nagu näitavad kasvõi mitme riigi leetripuhangud, võivad haigused nõrgalt kaitstud elanikkonna seas epideemilise kiirusega levida.

Vaktsiinidest loobumise hind on ühiskonnale lubamatult kõrge ja nakkuste oht kõrvalseisjate jaoks reaalne.

Kui vaktsiinidest keeldujad seaksid ohtu ainult iseend, poleks sellest suurt midagi. Nakatuksid ja kui läheb hästi, ravitakse ka terveks. Tervishoiukulutused küll suureneksid, aga eks vaja ebaproportsionaalselt palju vahendeid ka näiteks alkoholi ja tubaka liigtarvitajad.

Paraku ohustavad keeldujad neid, keda pole võimalik kaitsta. Näiteks sülelapsi, keda ei saa noores eas kõikide tõbede vastu vaktsineerida. Samuti on inimesi, kellele vaktsiinid ei sobi. Omaenese laste niisuguste riskide ette seadmine läheb kuritegeliku hooletusega samasse kategooriasse.

Ehkki ka rumal olla on inimõigus, ei tohi see käia teiste kulul. Laste puhul tuleks täiskasvanutele kasvõi seaduse jõuga öelda, et see pole teie elu, millega mängite.