Läti seaduse puhul peab rõhutama, et see ei ole nii radikaalne, kui esimese hooga tundub. Ta laieneb ainult inimesele, kelle eluase müüakse eraisiku maksejõuetuks tunnistamise (s.t pankroti) tõttu, ja ainult juhul, kui tal ei ole muud eluaset. Eraisiku pankrot ei ole meie maailmanurgas seni olnud kuigi populaarne isiklike finantsprobleemide lahendamise võte. Lätis tõotab selle populaarsus järgmise kinnisvarakriisi ajal nüüd muidugi mõnevõrra suureneda. Pankurid väidavad, et säärane seadusesäte vähendab laenude kättesaadavust ja tõstab laenude hinda. Läti pangaliit on teatanud, et omafinantseeringu nõue võib nüüd tõusta kuni 40%-ni kinnisvara väärtusest. See tähendab, et kõige rohkem kannatab noorte perede võimalus endale eluase soetada ja maaelanike võimalus oma eluaset renoveerida.

Pankade jutt kõlab tõepäraselt, sest ebakindlal ajal nagu praegu ei innusta selline seadusesäte neid kindlasti inimestele lahkelt laenu andma. Aga eufoorilisel ajal – nagu USA viimase kinnisvarabuumi näitel saab öelda – ei pruugi see pankasid ikkagi piisavalt tagasi hoida.

Eestis liigub samal ajal riigikogu ja jõustamise poole krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõu, mis muudab ennekõike kiirlaenufirmade ohjeldamise korda, tuues need finantsinspektsiooni järelevalve alla, aga puudutab ka eluasemelaenusid. Laenuandjad peavad tagatiseks võetavat kinnisvara põhjendatumalt hindama ja hindamisdokumente säilitama vähemalt viis aastat. Samuti nõuab see seadus laenuandjatelt andmete kogumist ja säilitamist laenuvõtja rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta. See kirjeldus ei kõla küll nii radikaalselt kui äsja Lätis heaks kiidetud muudatus, aga kasu tõuseb neist suuremale hulgale inimestele. Need täiendused aitavad laenuandja süül hätta sattunud laenuvõtjatel oma õigusi paremini kaitsta või veel parem, probleemide tekkimist ennetada.

Üks on igal juhul kindel: ükski seadus ei paku inimesele täielikku kaitset tema enda rumaluse eest. Seepärast harige ennast rahaasjades.