Peale vanade pankade peaks Läti lugu ettevaatusele manitsema ka globaalset virtuaaläri ja estcoin’i asja ajavat e-residentsuse tiimi.

Rimšēvičsi vahistamine (ja 100 000 eurose kautsjoni vastu vabastamine) on huvitav, aga mitte erakordne. Seaduserikkumises kahtlustatud, süüdi mõistetud või eetiliselt libastunud keskpankureid leiab ajaloost teisigi. Olgu üks näide Euroopa Keskpanga eelmine president Jean-Claude Trichet, kes mõisteti õigeks asjas, mis oli seotud ühe panga päästmisega 1992. aastal, kui ta oli veel Prantsuse riigikassa direktor. Või Saksa Liidupanga president Ernst Welteke, kes astus 2004. aastal tagasi, sest oli luksuskorteris peatumise eest lasknud ühel kommertspangal tasuda 7660 eurot. Ka Eesti Pangas olid 1990-ndatel VEB Fondi ja 1920-ndate alguses Nõukogude Vene kullatransiidiga seotud hämarad episoodid.

Suurem hoiatus kui Rimšēvičsi lugu on Eestile ABLV juhtum. Eesti pole küll ida-lääne finantsvahendamise äris olnud kunagi nii aktiivne kui Läti, kus see on kogu taasiseseisvusaja olnud paljude pankade põhitegevus, aga vähemal määral on sellega tegeldud. Meenutagem 1,7 miljoni euro suurust trahvi, mille Danske Bank möödunud aasta lõpus rahapesu eest sai. Praegustes oludes, kus rahapesuvastased reeglid aasta-aastalt karmistuvad ja USA-Venemaa suhted teravnevad, on see riskantne äri, mis võib peale pangaomanike ka maksumaksjatele kalliks maksma minna. Eestis kuluvad need hoiatussõnad ära ka globaalse virtuaaläri ja estcoin’i asja ajavale e-residentsuse tiimile.