Kajastamised kirjutavas ja elektroonilises meedias lubavad öelda, et laulupeost mööda minna ei pidanud siinsed venelased võimalikuks. Ka näägutamist oli eriti portaalides nagu ikka kõvasti, selles mõttes ei moodustanud laulupidu mingit erandit. Mõned siinsed venelased, kes kujutavad ennast härrasrahvana (kuigi nende vanemad sõitsid siia tõenäoliselt kusagilt Vene külakolkast), jäävadki maarahva (vene keeles hutorskije) tegemiste üle virisema, siin parandab asja vaid haud. Kuid nagu ütlevad ameeriklased, pole olemas sellist asja nagu halb kuulsus. Nähkem ka pahatahtlikus lobas märki peo olulisuse kohta. Ega muidu poleks nokka lahti tegema hakatud.

Venekeelse Delfi intrigeerivad küsimused olid selle kanali kommentaariumi lällamisele vastavad. Millised on need Eestis elavate venelaste koorid, kes peole pääsesid, miks polnud laulupeol ühtegi Venemaalt pärit koori ja milliseid laule peol lauldakse, selle üle käis venelaste hulgas võrdlemisi vilgas arutelu. Arutati sedagi, miks repertuaaris pole enam erinevalt Nõukogude ajast venekeelseid laule.

Vaba maa, arutada võib kõike. Usutavalt paistab aga olevat neisse arutustesse äärtpidi kistud laulupeo korraldajate jutt, et laulupeo õnnestumiseks ei ole tähtis rahvuslik kuuluvus, vaid hea muusika ja head lauljad. See, et Eesti noorte laulupidu siinsetes venelastes erutavat kripeldust tekitab, paneb aga mõtlema, kuidas neid väärt laule ja lauljaid nendegi seast paremini leida. Tuleks ju arvestada ka kultuurilist erinevust, on ju venelastel kolmandale sektorile vajalik altpoolt tulev aktiivsus nõrgem ja ootused ülevalt poolt tuleva suunise suhtes suuremad.

Äkki peaks laulupeo korraldajad siinsetesse venelastesse ise suurema initsiatiiviga suhtuma? Saatma veidi aktiivsemalt järgmise peo repertuaari potentsiaalsetele venelastest tulijatele? Ja miks mitte tellida uus teos näiteks Galina Grigorjevalt või Tatjana Kozlovalt, mõlemad põnevad Eesti heliloojad. Ükskõik kas siis vene- või eestikeelne, peaasi et laul oleks hea.