Tõsi küll, Eestis on teisigi kiusamisennetuse programme – Kiusamisest Vabaks, Vaikuseminutid, Salliv Kool jt. Riik ei pea rahastamisel neist ühte teistele eelistama, kui programmide tulemused ja kulud oluliselt ei erine. Küll aga on liiale mindud projektipõhise rahastamisega. Ei ole mõistlik panna programme, mille puhul täisefekti saamine võtab aega, iga aasta-kahe järel küsimuse ette: olla või mitte olla?

Jutu alguses esitatud teine küsimus on samuti ajendatud eilse Eesti Päevalehe loost – Eestisse kolinud Vene dissidendist, kes avastas, et siin ei osata uussisserändajaid Eesti kogukonda sulandada. Kui kiusamisteema puhul on küsimus eelkõige natukeses rahas, siis siin peale raha ka õpetajate-koolitajate-kaaslaste oskustes ja tahtes. Sisserändajatele eesti keele õpetamine ei tohi jääda selle taha, et suure nõudluse tõttu ei saa nad keelekursusele kohta.

Koolikiusamise vähendamise ja sisserändajate Eesti kogukonda sulandamise vallas saab hea tahte korral saavutada tulemusi üsna vähese rahaga.

Kui nii juhtub, on riigi rahajagamise prioriteedid valed. Mitte ainult kvoodipagulastele ei tule pakkuda keeleõpet ja tugiisikuid, vaid ka ida poolt tulijatele, vastasel korral lükatakse nad segregeerunud venekeelsesse kogukonda. Muide, selle vältimiseks võib abi olla ka kiusamisennetuse programmidest, sest eesti kooli või lasteaeda maandunud võõrkeelsed lapsed kurdavad nii mõnigi kord isolatsiooni jäämise üle.

Koolikiusamise vähendamise ja sisserändajate Eesti kogukonda sulandamise vallas saab hea tahte korral saavutada tulemusi üsna vähese rahaga. Leidkem see tahe ja leidkem see raha.