JUHTKIRI: Leiti Kalev
Kalev on üks kahest allveelaevast (teine on Lembit), mille Eesti merevägi endale 1936. aastal soetas. Mõlema laeva kohta on kasutatud väljendit „Eesti mereväe au ja uhkus”. Tollastes lehtedes kiideti neid lausa oma aja moodsaimateks (kindlasti mitte tõene väide).
Suurt kasu kummastki allveelaevast Eesti ei saanud. On avaldatud isegi arvamust, et suured summad kulutati täitsa tühja, laevad osteti rohkem prestiiži (oleme mereriik!) kui praktilise kasu pärast. Allveelaevadele läinud raha kägistas kaitseeelarvet ja ilmselt oleks Eesti sõjaväel olnud seda hoopis kasulikum kulutada teistel eesmärkidel.
Suure sõja alguses langesid nii Kalev kui ka Lembit Nõukogude vägede kätte ja Eesti iseseisvuse kaitsmise asemel teenisid nad hoopiski Punaarmeed. Pärast sõda kuulus Lembit alguses Balti mere laevastiku koosseisu, hiljem kasutati õppelaevana. 1979. aastal anti Lembit üle Eesti meremuuseumile ja just muuseumilaevana on Lembit ka eestlastele tuntud. Muuseas, Lembit on kõige vanem allveelaev, mis praegugi veel vees seisab. Tõsi, seda pole enam kauaks, laev on hakanud lekkima ja meremuuseumil on plaan Lembit veest välja tõsta ning hakata eksponeerima Tallinna lennusadama angaarides.
Allveelaeva Kalev saatus oli märksa kurvem. 1941. aasta sügisel jäi laev Soome lahel kadunuks. Jah, laev hukkus, see on selge, kuid mis asjaoludel, seda täpselt ei teatud ega teata seniajani. Usutavaim oletus on see, et ju Kalev mõnel miiniväljal oma otsa leidis.
Meremuuseumi teadur ja allveearheoloog Vello Mäss mainibki tänases Eesti Päevalehe uudisloos, et pärast eeltööd jõuti järeldusele, et Kalev võis hukkuda just Juminda miiniväljal ja sinna teadlaste otsingud suundusidki. Ja õnnestunult – 85 meetri sügavuselt merepõhjast leitigi allveelaeva vrakk, mis sonari pildi abil on tunnistatud Kaleviks.
