JUHTKIRI: Leninid, Stalinid ja Kingissepad
Täna saab väljapanek, kuhu kuuluvad ka Lenini ja Stalini monumendid, täiendust veel Saaremaalt saabuva 25-tonnise Kingissepa näol.
Väljapanekut koostav Eesti ajaloomuuseum soovib seejuures vältida sõna “teemapark”, et hoiduda väljapaneku seostamisest meelelahutusliku “nõuka”-nostalgiaga. Just nii on paraku läinud näiteks Leedus Grutase pargis, kuhu samuti on koodatud rohkesti punamonumente.
Ajal, mil Tallinnast Tõnismäelt on tänavarahutuste saatel maha võetud kurikuulus pronksmehe kuju, võib Nõukogude-aegsete skulptuuride kogumine Maarja-
mäele nii mõnelgi inimesel tekitada küsimuse: miks seda vaja on? Vastus on lihtne: meeldigu see meile või mitte, need monumendid on osa meie ajaloost. Väljapanek aitab ka Eesti noortel, kes pole kunagi näinud, kui tugevalt politiseeritud oli ENSV linnaruum, seda ehk mõista. Ajalugu ei tohi unustada – sest minevikuõuduste mäletamine aitab meil vältida nende kordumist.
Tõsi, arvestades seda, millise (päeva)poliitilise tähenduse on viimasel ajal Eestis omandanud kõikvõimalikud monumendid, võib ajaloomuuseumi tegevus tunduda vastuvoolu ujumisena. Üritavad nemad ju käsitada monumente – mida nii mõnedki tahaksid maa pealt päris minema pühkida – lihtsalt osana ajaloost.
Küllap võib nii mõnelgi kiuslikul inimesel tekkida küsimus: mida kavatseb ajaloomuuseum teha siis, kui keegi üritab hakata Maarjamäele veetud punamonumentide juurde näiteks lilli tooma? Loodetavasti on muuseumi meeskond aga sellekski stsenaariumiks valmistunud.
