Link kopeeritud!

JUHTKIRI | Lihunikunoaga kõige nõrgemate vastu

 (38)
JUHTKIRI | Lihunikunoaga kõige nõrgemate vastu
Foto: Argo Ingver

Lenin väitis, et iga köögitüdruk peab olema võimeline riiki juhtima. Eesti on leninlikku teesi edasi arendades leidnud, et ka iga maaler või kondiiter peab suutma haige inimese vajaduste üle otsustada.

Tänases lehes jõuab teieni peaaegu uskumatuna tunduv lugu, kuidas sotsiaalkindlustusametis määravad puudega või töövõime kaotanud inimestele vajalikke teenuseid ametnikud, kelle kokkupuude meditsiiniga on sama pinnapealne kui pediaatril pediküüriga.

Kui eesmärk on kokkuhoid iga hinna eest, toimib lihunikumeetod hästi. Mullu ütles sotsiaalkindlustusamet ära ligi 60%-le neist, kes rehabilitatsiooni taotlesid. Otsustati, et neil pole seda vaja. Otsustajad olid samad ametnikud, kellel tavamõistuse järgi pädevus hindamiseks puudub.

Seejuures on pärast töövõimereformi sotsiaalkindlustusameti hallata just need inimesed, kelle puhul on jõutud järeldusele, et nad on täiesti töövõimetud.

Eesti lipukirjaks kujuneb üha enam kokkuhoid just kõige nõrgemate kulul. Täiesti alatu on seejuures kasutada ametnikke, kes mitte millestki aru ei saa.

Teisisõnu – ühed kõige kaitsetumad. Ja kui siis 60% puhul jõutakse järeldusele, et nad mingit tuge ei vajagi (veidigi inimlikum oleks öelda, et „vajaksid küll, aga meil lihtsalt pole jõudu”), tekib vägisi tahtmine kontrollida, kas otsustajad on üldse süüdivad. Nagu kirjeldab puuetega inimeste eest võitlev riigikogu liige Tiina Kangro, oleks pragune süsteem kandnud pikema jututa maha ka astrofüüsik Stephen Hawkingi.

Samal teemal:

See on alatu. Tervel inimesel on ilmselt raske ette kujutada, kui palju peavad süsteemi pragude vahele kukkunud inimesed pingutama, et saada ainuüksi ülevaadet sellest, millele neil on õigus (ja mida nad saavad ka naeruväärsel määral). Ning siis tõmbab lootusele kriipsu peale tšinovnik, kes tegelikult ei saa inimese probleemist arugi.

Eriti häbiväärne, et lahenduste otsimise asemel püüavad ühe ametkonna esindajad vastutust enda õlult teistele lükata. Sisult öeldakse abivajajale, et „otsige ise” ning suunatakse ta sujuvalt teise asutusse, kus aga tegelikult midagi pakkuda ei suudeta. Millalgi muutub bürokraatiatõkis abiotsija ees ületamatuks. Saatust sattuda selliste „köögitüdrukutest” otsustajate küüsi ei soovi Eestis kellelegi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare