Kuid ometi on 42 uppumissurma, mis on Eestis tänavu kirja läinud, kõrge näitaja. Mida teha, et veekogudes vähem inimesi elu jätaks? Vastuste otsimiseks tasub heita pilk statistikale. Uppumiste juures on mehed nõrgem osapool – 2010. aastal moodustasid mehed uppunutest 85%. Suurt rolli mängib vanus – üle pooled uppunutest on üle 50 aasta vanused. Selles eas kipuvad füüsilised võimed nõrgemaks jääma. Kui aasta läbi trenni ei tehta, aga kuuma ilmaga hüpatakse külma vette, võibki välja lüüa seni diagnoosimata terviserike. Oleks positiivne, kui peale seniste purjuspäi ujumisele keskendunud kampaaniate keskendutaks ka muudele ohutusnõuetele: vette tuleb minna aegamööda, et organism saaks temperatuuri muutusega kohaneda, ning üle pea ülatuvas vees tohiks ujuda ainult see, kes aasta läbi trenni teeb.

Statistika osutab sellelegi, et kõige ohtlikumad veekogud on jõed ja tiigid, kus on oma elu jätnud peaaegu pooled uppunud. Seal ei ole enamasti vetelpäästet ja põhi on ettearvamatu. Turvalisuse otsijatel tasub seega supelda aeglaselt sügavaks minevas meres. Eesti pikast rannajoonest hoolimata on meres uppunute osatähtsus üpris madal: 2010. aastal oli see 17%.

Kui Eesti tahab uppumissurmade arvu vähendada, tasub õppida riikidelt, mis on seda teha suutnud: Holland, Ühendkuningriik, Rootsi ja Saksamaa. Rootsis keskendutakse ujumisõppele: suviti pakutakse veekogudes täiskasvanutele tasuta ujumiskursusi. Saksamaal propageeritakse ujumist kui tervisesporti – näiteks Berliinis saab täiskasvanu 3,50 euro eest basseini, peale selle toetatakse inimestele vetelpäästehariduse andmist. Nii pakuvad Saksa ülikoolide spordikeskused tudengitele hobi korras vetelpäästekursusi. Vetelpäästeoskuse propageerimine on tark strateegia, sest selle sihtrühm on riskivalmid ja võistlusjanused – needsamad, kes ilma ujumisoskuseta ise endale ohtu kujutaksid. Aga kui riskijanu on suunatud hoopis vetelpäästeoskuse omandamisele, suureneb tõenäosus, et ka ametliku valveta randades istub neid, kes oskavad uppujat päästa.