Piinlik lugu. Rahandusminister Jürgen Ligi peab ju ettevõtjatega maksude ausama maksmise nimel tulist võitlust. Ja nüüd räägitakse kohtus, et tema keskkonnaministrist erakonnakaaslase isa on uljalt makse vältinud.

Majatehing toimus juba 2005. aastal, kui Pentus-Rosimannuse poliitiline karjäär alles hakkas hoogu sisse saama. 2005. aastal sai ta tollase peaministri Andrus Ansipi büroo juhatajaks, aga 2007. aastal juba riigikogu liikmeks.

Kas Väino Pentusel oli vähe ettenägemisevõimet, et ta ei kartnud tütrele luukerede probleemi tekitada? Või pidas ta maksuseadusi millekski, mis temasuguse mehe jaoks ei kehti? Või räägib Keit Pentus-Rosimannus tõtt, kui ütleb, et kõnealuse maja ostmist ja ehitamist ei ole rahastatud Autorollo tuludest?

Kuna Autorollos hiljem toimunus on palju ebaselget ega paista sealt ka jäägitut seaduskuulekust, on Väino Pentuse avantüüridest saanud luukered tema tipp-poliitikust tütre kapis. Keit Pentus-Rosimannus ja Rain Rosimannus on küll püüdnud näidata, et nemad Autorollo tehingutesse ei puutu, aga see ei ole veenvalt välja kukkunud. Praegu on ikka nii, et kui ütled Autorollo, siis mõtled keskkonnaministrile. Hästi tuli Keitil ja Rainil välja oma pulmapeo avalikustamine, seevastu Autorollo küsimuses on nad hoidnud pigem salatsevat joont.

Kui poliitikul on, mida varjata, siis võib see tema seisukohast olla toimiv strateegia. Kui oled piisavalt karismaatiline, säilitad alati teatud hulga toetajaid, leiged valijad aga unustavad pikapeale skandaali või ei tee igast asjast suurt numbrit. Teisalt aga süvendab tähtsa poliitiku „tuima panemine” inimestes tunnet, et riigis valitseb topeltmoraal – ja sel juhul ei suhtu kodanikud innukalt ka näiteks valitsuse üleskutsetesse ausalt makse maksta.

Sõltumata sellest, milline tuleb maakohtu otsus, ootame Autorollo küsimuses vähem lahtisi otsi jätvaid selgitusi. Peresiseseid asju võib olla vastumeelne maailmale kuulutada, aga ministri positsioon nõuab praegu seda.