Niisiis võib raamatupidamise järgi tänavune aasta tõepoolest mööduda nii, et valitsus saab raporteerida toimetulekutoetuse saajate arvu vähenemisest. Tegelikult ei ole asi niisama kena, sest see toetus – nimest hoolimata – ei taga ju õiget toimetulekut. Toimetulekutoetuse määr, mis on 2013. aastal esimesele leibkonnaliikmele 76,7 eurot kuus ja järgnevatele 61,36 eurot kuus, ei kata ju isegi 2011. aasta toidukorvi minimaalset maksumust, mis oli 85,4 eurot kuus.

Valitsus pareerib kriitikat jutuga sellest, et toimetulekutoetus on viimane abinõu, see peabki väike olema, et motiveerida selle saajat tööd otsima, mitte abirahast elama. Põhimõttena on see jutt õige, aga toetuse praeguse määra juures kõlab väga küüniliselt, sest 76,7 eurot kuus ei ole summa, mis võimaldab inimesel oma tööjõudu säilitada ja taastada. See ei ole summa, mille abiga oleks võimalik vaesusest välja viivate töökohtade pärast konkureerida ja vaesusest välja rabeleda.

2010. aastal tehtud uuringu tarbeks intervjueeritud sotsiaaltöötajad rõhutasid kõik toetuse ebapiisavust ning suurendamise vajadust. „Toetuse ühekordse või järkjärgulise tõstmisega tuleks kindlustada olukord, kus toetust vajavatele leibkondadele tagatakse vähemalt absoluutse vaesuspiiriga võrreldav sissetulekute tase,” ütlevad TÜ teadurid Avo Trumm ja Kairi Kasearu selles uuringus, mis ei ignoreeri sugugi ka valitsuse tähtsustatavat töömotivatsiooni valukohta. OECD soovitab oma hiljutises Eesti sotsiaaltoetuste süsteemi analüüsis samuti toimetulekutoetuse suurendamist ja samal ajal inimest ennast vaesusest pääsemiseks tegutsema panevate nõuete tugevdamist.

Ka meie valitsusel on aeg lõpetada teesklemine, et toimetulekutoetuse praegune suurus on piisav.