Kõnealune juht oli saanud eri karistusi. Nende arvukate rikkumiste peale jääb üle ainult imestada, kuidas sai sellise inimese kätes olla auto. Tulirelvaga valesti ümber käies kaotatakse nii luba kui ka relv, aga 180 km/h liikuv auto on purjus inimese käes sama ohtlik kui tulirelv. Olgugi et relv ongi mõeldud tapmiseks, auto aga mitte.

Aprilli lõpus sai Tartumaal Kambja lähedal surma jalgrattaga sõitnud ajaloolane Indrek Paavle. Mai keskel sai üheainsa laupäeva jooksul liikluses vigastada 27 inimest. Neist 14 ühes Tallinnas juhtunud liiklusõnnetuses, kus Tartu maantee ja Kreutzwaldi tänava ristmikul sõitis üks auto kokkupõrke tagajärjel ka jalakäijatele otsa.
Ohtlikele inimestele ei müüda tulirelva. Miks lastakse liiklushuligaanidel kasutada autot?

Eesti on liiklussurmasid vähendades käinud maha päris pika tee. Autode hulk on oluliselt suurenenud, aga liiklussurmade arv näiteks 1988.–1990. aastaga võrreldes mitu korda vähenenud.

Ilmselgelt parandamatute juhtide puhul tuleb miinimumini viia võimalus, et nad auto üldse enda kasutusse saavad. E-riigis tuleb selleks kasutada kõiki varase tuvastamise võimalusi. Vägivaldse minevikuga inimesele ei müüda relva, järelikult ei tohiks huligaanile müüa autot. Need, kes linnaliikluses jõuliselt pedaali tallavad, tuleb kiiresti tuvastada. Elektroonilisi võimalusi on selleks palju. Vahelejäämise tõenäosus on n-ö ravitavate juhtide jaoks märksa olulisem kui karistuse rangus. Ja muidugi, Eesti inimene maksab muudkui makse, kuid patrullpolitseinike read on vahepeal (näiteks Jüri Pihli ministriajaga võrreldes) hõredaks jäänud. Peaks olema mõeldamatu, et inimene sõidab sadu kilomeetreid mööda riigi tähtsamaid maanteid ega näe kordagi politseid.