Juhtkiri: liiklushuligaane saab peatada
Eesti riik määras neljandat korda joobes juhtimisega vahele jäänud noormehele viie aasta eest taas tingimisi vangistuse. Võiks küsida, mida oli selle neljanda korra puhul tingida, aga võimalus anda jõulisem hoiatus jäeti siiski kasutamata. Nüüd, reedel, viis aastat pärast viimast teadaolevat karistust sõitis see 39-aastane Kristian kiirusega 180 km/h teisele autole tagant sisse. Õnnetuses sai viga kaks last, kellest üks, kuuvanune imik suri.
Kõnealune juht oli saanud eri karistusi. Nende arvukate rikkumiste peale jääb üle ainult imestada, kuidas sai sellise inimese kätes olla auto. Tulirelvaga valesti ümber käies kaotatakse nii luba kui ka relv, aga 180 km/h liikuv auto on purjus inimese käes sama ohtlik kui tulirelv. Olgugi et relv ongi mõeldud tapmiseks, auto aga mitte.
Eesti on liiklussurmasid vähendades käinud maha päris pika tee. Autode hulk on oluliselt suurenenud, aga liiklussurmade arv näiteks 1988.–1990. aastaga võrreldes mitu korda vähenenud.
Ilmselgelt parandamatute juhtide puhul tuleb miinimumini viia võimalus, et nad auto üldse enda kasutusse saavad. E-riigis tuleb selleks kasutada kõiki varase tuvastamise võimalusi. Vägivaldse minevikuga inimesele ei müüda relva, järelikult ei tohiks huligaanile müüa autot. Need, kes linnaliikluses jõuliselt pedaali tallavad, tuleb kiiresti tuvastada. Elektroonilisi võimalusi on selleks palju. Vahelejäämise tõenäosus on n-ö ravitavate juhtide jaoks märksa olulisem kui karistuse rangus. Ja muidugi, Eesti inimene maksab muudkui makse, kuid patrullpolitseinike read on vahepeal (näiteks Jüri Pihli ministriajaga võrreldes) hõredaks jäänud. Peaks olema mõeldamatu, et inimene sõidab sadu kilomeetreid mööda riigi tähtsamaid maanteid ega näe kordagi politseid.