Juhtkiri: liitlase paindlik eeskuju
Ajal, mil Eesti välispoliitikat kujundab peamiselt Venemaa agressiivsus, katsetab meie liitlane Ameerika Ühendriigid välispoliitilisi käiguvahetusi. Möödunud nädalal pidasid esimest korda rohkem kui poole sajandi jooksul otsekõnelusi USA ja Kuuba juhid. Washington ei pea Kuubat enam ohuks enda julgeolekule ja leevendab sanktsioone. Varem jõudsid seitse riiki paljuski Ühendriikide initsiatiivil Lausanne’is esialgsele Iraani tuumaprogrammi piiramise kokkuleppele.
Mõlemad saavutused võivad ka liiva joosta, sest USA kongressis enamuses olevad vabariiklased püüavad vanade vaenlastega leppimist iga hinna eest takistada. Ent ka Kuubal tuleb lahendada suurema ettevõtlusvabaduse ja senise riigivalitsemismudeli vastuolu. Ja Iraani kõrgeim usujuht ajatolla Khamenei ei näita sugugi välja, nagu oleks Ühendriikidega leppimine tema huvides.
Erinevalt Kuuba anakronistlikust vastasseisust on Iraanis palju mängus. Ka teised on tõtanud seal muutunud olukorda ära kasutama. Venemaa president Vladimir Putin allkirjastas kohe pärast Lausanne’i kokkulepet dekreedi, mis lubab müüa Iraanile õhutõrjerakette S-300 (väga murettekitav otsus, märgib diplomaatiliselt USA endine Moskva suursaadik Michael McFaul).
Kui lisada pildile äsja valijatelt uue üllatavalt tugeva mandaadi saanud Iisraeli sõjakas peaminister Benjamin Netanyahu või Iraani vastasseis USA liitlase Saudi Araabiaga Jeemenis, saame klassikalise Lähis-Ida kompoti, kus kõik head ootused võivad enne realiseerumist manduda veresaunaks. Aastakümnetepikkuste vaenlastega lepituse otsimine annab tunnistust, et Washington on valmis ballastiks olevatesse vanadesse tülipunktidesse paindlikult suhtuma. Mitteametlikult tehakse Iraaniga koostööd juba ammu, kui kõne all on Iraaki ja Süüriat terroriseeriv ISIS.
Kui heita pilk potentsiaalsetele probleemidele, võib kergesti mõista, et Ühendriikide jaoks pole meie idanaaber põrmugi esmase tähtsusega. Muidugi on Kremli ohjeldamine ka Washingtoni huvides, aga ei maksa teha liigseid illusioone. Hea tehing näiteks Lähis-Idas võib käia vabalt meie arvelt ja üle meie peade. Parim, mida üks väikeriik teha saab, on tasakaalustada sidemeid kõigiga ja mitte panna julgeolekut tagades kõiki mune ühte korvi. Saame endale lubada märksa vähem paindumatust kui jõupositsioonilt rääkivad suured. Äsjane Saksamaa kaitseministri Ursula von der Leyeni võõrustamine on kahtlemata õige samm. Ka Soome ja Rootsiga, kes ei kuulu NATO-sse, võiks otsida rohkem koostööd.
