Link kopeeritud!

JUHTKIRI: Linnastumisest algab Eestis allakäik

 (4)
JUHTKIRI: Linnastumisest algab Eestis allakäik
----

Veel 1917. aastal oli Eestis linnaõigus vaid üheksal maakonnakeskusel (Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi, Rakvere, Kuressaare, Võru, Haapsalu ja Paide, naaberkubermangudest ka Narval, Petseril ja Valgal) pluss veidrusena Paldiski mereväebaasil. Võib vaielda, kas meie riik 1926–1938 linnade arvu 33 peale kasvatamisega mitte üle ei pingutanud. Kuid sel ajal olid alevid ja linnad ikkagi kiirelt arenevateks keskusteks. Kihelkonnakeskused ja raudteesõlmed kasvasid, maaelu õitses. Kuid 1993–1996 linnaõiguste laine, mis pikendas linnade nimekirja 47-ni, oli ilmselt juba liig.

14 tollast linna on taas vallasisesteks moodustisteks taandatud. Keskajal kallis hinnas olnud linnaõigused on samal ajal aga minetanud igasuguse tähenduse, linnad ja vallad ühinevad juba meelsamini vallaks kui linnaks. Veel õigusi säilitanud 33 linnast on aga 24 kaotanud viie aastaga elanikke ja vaid üheksa on elanikke juurde võitnud. Külade hääbumisest me teame, kuid ka linnad hääbuvad Eestis. Ja ainult väljarändega seda ei seleta, Eesti on juba liialt kreenis Harjumaa tõttu.

Eesti Vabariigi maareform, mis tõi 1920. aastatel maaelu hüppelise tõusu, pole riigi taastamise järel jätku saanud, ka omandi tagastamine on andnud vaid linlastele suvilaid, mitte veel toonud õitsengut. Tallinnast on aga saanud nagu kärbsepaber – kõik tormavad pealinna elama, et siis siit laiali pudeneda Keilasse, Maardusse, Sauele, valdadesse-küladesse ikka Tallinna ääremaal.

Ja nii ongi mõni linnaääreküla juba suurem kui teises Eesti otsas olev linn. Ilmselt võib ka küsida, ega napilt tuhande elanikuga Kallaste ja Mõisaküla linn mitte vales kaalukategoorias ei maadle. Aga põgenemine pealinna pole ka enam normaalne. Linnastumist peetakse progressi näitajaks, kuid Eestis on iga linnastumise laine tähistanud vaid allakäiku. 19. sajandi lõpus kolis tuhandete kaupa linnadesse neid, kes maal enam tööd ei leidnud. 1940. aastate lõpus koliti linna küüditamise hirmus või ei leitud Siberist naastes enam maal kodu. „Linnastumise progressi” võimendati ka üleliidulise migratsioonipoliitikaga.

Ja uus linnastumise laine on tulnud paraku uuel vabaduseajal, sest nüüd ei ole kohapeal enam kedagi, kes küladele jalgu alla võtaks. Pigem tasub küsida, miks meil üldse regionaalministreid ametis peetakse, kui kogu kohalike omavalitsuste võrk nendest hoolimata vaid hävingut näitab. Oleks aeg peatada Tallinn, sest ta on juba liiga suur, ja aidata inimesed linnast koju tagasi. Eesti reformilubadustes on kippunud ununema asja tuum – omavalitsuste ülesandeks on viia võim inimesele lähemale, mitte kaugemale. Ja nii ta juba on, et vallas on omavalitsus ikka inimesele lähemal kui Tallinna linnas.

Kuid selgeks tuleb rääkida ka mõisted – mis on vald (keskuseks ajalooliselt mõis või vallamaja) ja mis on kihelkond (muinasajal maalinn, siiani luterlik kirik), mis on küla (inimestele lähim omavalitsusüksus Eestis) ja mis on linn (privileegidega haldusüksus keskajast alates). Ja kuidas kõik need mõisted, nagu ka alevik, alev ja linnaosa, mahutada ära ühetasandilisse Eestisse. 

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare