Ei saa salata: suurel osal Eesti venekeelsetel elanikel on mõneski poliitikaküsimuses sootuks teine hoiak kui eestlastel. Ukraina küsimuses on erimeelsused väga ilmsed. Üsna hirmutav oli ka näha, millise kiirusega vorpis Venemaa meedia suurest osast Kiievi praeguse valitsuse meelsetest ukrainlastest „fašiste”. Tempel otsa ette ja vastaspool ongi demoniseeritud. Eestil on põhjust end sellise propagandamasina ees ohustatuna tunda.

Kuid kõige vääram on võimsale propagandamasinale vastu astuda tömpide relvadega. Esimene tömp relv on infosõtta tormajate mõnikord natuke halvasti varjatud patroneeriv suhtumine „me nüüd hakkame venelastega tegelema”. Sellega juba ei võida.

Kultuuriministeeriumi juurde loodud venekeelse inforuumi 16-liikmelise nõuandva komisjoni start pole samuti kõige paremini õnnestunud. Esiteks on laua taga ka kaitsepolitsei esindaja. Sõltumata tõsiasjast, et tegemist on igati tubli kaitsepolitseiniku ja haritud inimesega, on kapo asjasse segamine kuvandi loomise mõttes halb algus. Inimesed eelistavad ajakirjandusväljaandeid, mille puhul neil ei teki muljet, et äkki on tegemist mõne eriteenistuse ettevõtmisega.

Teine probleem on see, et komisjoni moodustamine käis väga kiiresti ja üsna arusaamatutel põhimõtetel. Kaasamine on tähtis ja meediakanaleist eelkõige ERR-ile rõhudes võib tulemus jääda liiga kitsapinnaliseks. Selles sfääris võib pädevaid inimesi leida mujaltki. Praegune nimekiri koosneb „tavapärastest kahtlusalustest” ja annab ilmselt ka üsna tavapärase tulemuse.

ETV3-nimelise kanali idee kõlab juba kübe koomiliselt, kuna kunagi pidi selline kanal saama ETV2-st. Ent kas just kapo-kanali silti juurde saav kanal on see, mida vene inimene Eestis kõige kiiremini vajab? Või alustaks Ida-Viru poliitikast ja räägiks ka kommertskanalitega?