JUHTKIRI: Lõhki ja laiali maamehed

Eesti põllumeeste eilne protestiaktsioon Toompeal toetuste suurendamise nimel koondas küll tublisti opositsiooniparteide esindajaid, kuid suurema mõju avaldamiseks jäi ta selgelt liiga nõrgaks.

Teine maameeste organisatsioon, Eestimaa talupidajate keskliit, meeleavaldamist vajalikuks ei pidanud. Talupidajate keskliit hoopis hurjutas põllumeeste keskliitu politiseerumise eest, hindas „kõrgelt eelarve menetlemise käigus iga täiendava miljoni leidmist tuleva aasta otsetoetuste eelarvesse” ja osutas, et neile on riigieelarveliselt raskel hetkel tähtis riigi toimimine tervikuna. Kui põllumehed on Rahvaliidu mõjudega, siis talupidajad sõbrustavad pigem võimupartei, Isamaa ja Res Publica Liiduga.

Põhiline probleem on tugevasti kukkunud kokkuostuhindades, mis tekitavad kahjumi, mida ei suuda väidetavalt hüvitada ka Euroopa Liidu põllumajandustoetuste otsetoetuse lisamakse 75-miljoniline tõus. Piimaliitri kokkuostuhind on nii madal, et piimatootmine ei tasu praegu ära, kriitiline on ka teraviljakasvatuse seis. Ega täie kindlusega ei julgegi ilmselt keegi väita, et toetuste võimaliku laeni tõstmata jätmine ei too pankrotilainet ja eestimaise toidutootmise tugevat kahjustumist.

Kuid praegu, kui riigi maksutulud on nõnda kõvasti kukkunud, mõjub riigilt enama nõudmine väga pretensioonikana. Vähe on kohti, kust lisaraha võiks tulla – pigem saavad praegusel ajal kõik ikkagi riigilt nõrgemat tuge ja põllumajandusse raha lisamine tähendaks äravõtmist kusagilt mujalt. Järgmine eelarveaasta on aga tundmata maa, prognooside täpsus küsitav, ja sestap on targem riigil suhtuda kulude suurendamisse pigem ettevaatlikult. Ennemini saab põllumajandustootjate vastus kriisile tulla ikkagi paremast tegutsemisest turul ja suhtlemises töötlejatega. Kui suhtlemisel töötlejatega suudaksid põllumehed leida selle ühtsuse, mis neil poliitilises tegevuses puudub, õnnestub Eesti põllumehel ka kehvem aeg üle elada.