Juhtkiri: Loodus, viisakus ja väärikus
Jah, tõesti, kasvatus ja kombed on osa kultuurist – inimeseks olemisest. Ebaviisakusel pole mingit pistmist eheduse või siirusega, nagu aeg-ajalt ekslikult väidetakse. See on loobumine ühest inimlikkuse komponendist. See, kes tänaval mässab, protestib valitsuse, töötuse või võõra võimu vastu. Aga see, kes käitub avalikult matslikult, pöörab selja sellele, mis teeb meid inimesteks. Ka kõige süngemal stalinismiajal kergitasid Eesti-aegse kasvatuse saanud härrad tänaval kaabut. Kulus mitu aastakümmet, enne kui välja kujunes homo soveticus, kes on tuntud selle poolest, et ta ei tervita, ei naerata ja teisele varba peale astudes ei palu vabandust.
Eilne päev tõi kaks värsket uudist Eesti poliitikute halvast käitumisest. Põhja-Tallinna linnaosavanema asetäitja Priit Kutser (Keskerakond) mõnitas Twitteris Eesti ajakirjanikke, politseid ja poliitikuid (tänaseks on need säutsud siiski kustutatud). Viljandi linnavolikogu esimees Tarmo Loodus ja abilinnapea Ardo Agasild suutsid aga eredalt silma paista Saksamaal toimunud hansapäevadel, kus esines Viljandi ansambel Paabel. „Ajage rohkem möla!” nõudis Loodus keset kontserti, Agasild aga toppis muusikutele keset esinemist pirukaid suhu.
Selge, hansapäevadel käibki melu ja Saksamaa on arenenud õllekultuuriga maa. Aga huvitav, mis sõnumit peaks kandma poliitik, kes ronib keset muusikute esinemist lavale, jagab õpetussõnu ja topib neile pirukaid suhu? See ei ole halb nali, vaid üleoleku demonstratsioon stiilis: „Moosekandid, ressursid on minu käes!” Niimoodi käituvad poliitikud – nagu Twitteris mõnitavaid lauseid kirjutanud Kutsergi – ei alanda sellega üksnes iseennast, vaid ka erakonda ja avalikku võimu.
Kui Tallinki juhid mõne aasta eest laeval pidutsedes baarmeni lõid ja naisteenindajaid teenijatüdrukuteks nimetasid, pälvis see samuti avalikkuse hukkamõistu. Töötajad ei ole omanike orjad – samuti mitte muusikud, isegi kui nad sõidavad esinema linna raha eest. Põhimõte, et kedagi ei tohi väärikust alandavalt kohelda, seisab muide Eesti põhiseaduses. Töötajaid, muusikuid või kaaspoliitikuid ebaväärikalt kohtlev firma- või linnajuht loobub aga eeskätt iseenda väärikusest – vabatahtlikult.
