Katuseraha kaitseks võib öelda, et riigieelarve kogumahuga võrreldes on tegemist tillukeste summadega. 2015. aasta 8,5 miljardi euro suurusest riigieelarvest moodustab katuseraha kuus miljonit eurot ehk 0,07%. Las riigikogulased mängivad, paljastades oma huvisid ja rikutuse piire?

Katuseraha jagamist toetab ka see, et paradoksaalsel kombel on katuseraha kõige läbipaistvam ja lihtsamini hoomatav riigieelarve osa nende jaoks, kes eelarve koostamise protsessi hästi ei tunne. Katuseraha läheb konkreetsetele ja sageli käegakatsutavatele projektidele, mille kohta on vähemalt seni olnud suhteliselt lihtne teada saada, milline fraktsioon või riigikogulane raha eraldamist taotles.

Aga need pole küllalt kaalukad põhjused, et katuseraha traditsiooni jätkata. Päris tihti on rahataotluse esitanud riigikogulased projektiga ise mingil moel seotud. Huvide konflikt võib nii mõnigi kord olla hullem sellest, mille eest EOK president Neinar Seli hiljuti maakohtus süüdi mõisteti.

Põhimure pole see, et mõni riigikogu liige võib taotleda katuseraha eesmärgiga otsest materiaalset kasu saada, vaid katuserahaga mõjuvõimu ostmine. Meie omavalitsused on väikesed ja nende niigi nappi tulubaasi on valitsus viimasel ajal veelgi vähendanud. See tähendab, et vaeste valdade rahval on valimistel kasulik n-ö õige erakonna poolt hääletada. Koalitsioon annab „aumehelikult” ja eelarveprojekti sujuvama menetlemise huvides ka opositsioonile võimaluse veidi katuseraha jagada, kuid raha saamise tõenäosus on suurem ikkagi siis, kui vallas on võimul samad erakonnad mis valitsuses.

Selle asemel et kulutada aega oma valijatele või patronaaži all olijatele katuseraha organiseerimisele, peaksid riigikogulased tegelema suuremate küsimustega: töötama välja ettepanekuid riigieelarve põhiosa läbipaistvuse parandamiseks ning omavalitsustele suurema ja iseseisvama tulubaasi loomiseks.