JUHTKIRI: Lõpuks ometi õppekava

Pärast aastaid kestnud pingutust on see viimaks tehtud: valitsus võttis vastu uue põhikooli ja gümnaasiumi õppekava. Seda püüdis teha minister Toivo Maimets, kuid ei saanud valmis. Minister Mailis Repski ei saanud ikka õppekava valmis. Põhjus võis olla ka inimestevahelises hõõrumises, miks need kavad ikkagi läbi ei läinud. Tõnis Lukasel see lõpuks õnnestus.

Mõnigi haridusühendus protestib küll, et õppekava võetakse vastu kõigest valitsuse määrusena. Kuid samasugune on ka kehtiv õppekava. Protestitakse, et riigikogu kultuurikomisjoniga ei ole räägitud. Kuid tegelikult on õppekavateemat riigikogus juba korduvalt arutatud. Avalikkusel on olnud pikalt võimalik õppekavaarenduse hetkeseisuga tutvuda ja sellele reageerida, teha ettepanekuid. Ega neid reaktsioone olegi viimasel ajal olnud. Millalgi tuli lõpuks joon alla tõmmata. Töö pidi valmima juba seetõttu, et pärast eelmise, 2002. aastal tehtud õppekava valmimist on elu edasi läinud ja uusi teemasid, mida oleks vaja õpetada, on juurde tekkinud. 

Seda, et kõik kauaoodatut kaunikeseks peaksid, oleks ilmselt palju loota. Paljud tunnistavad, et ootasid märksa radikaalsemat uuenduslikku õppeplaani. Praegune kava jääb vana suhtes pigem konservatiivseks. Ja arvestades, et senise õppekava põhjal suudavad Eesti õpilased nii PISA kui ka TIMSS-i haridusuuringutes rahvusvahelisel tasemel kõrgetele kohtadele jõuda, ei peaks me ka senist tööd põlastama.

Õppekava tegijad on igati õigustatult rõhutanud interdistsiplinaarsust, aineteülese seose loomise võimet. Kindlasti leiab dokumendist ka küsitava väärtusega näiteid, kuidas üht ainet teisega seostada, kuid olgem ausad, väga palju sõltub õpetajatest. Nende asi on olla puhvriks ebaõnnestunud osade ees ja võimenduseks õnnestunud osade puhul. Paber võib ehk suunata mõtlemist ja juhtida tähelepanu, kuid ei asenda inimest. Selleks et õpetada eri aineid seostama, peavad ka õpetajad olema mitmes aines piisavalt pädevad. Ja see pole lihtne.