Paljud, sealhulgas ka meie, kiirustasime poliitikuid pärast valimisi koalitsioonileppeni jõudma, aga praegu tundub küll, et pigem olnuks parem korrata Belgia stsenaariumi. Belgiale kuulub valitsusläbirääkimiste kestuse maailmarekord: pärast 2010. aasta valimisi kulus seal 589 päeva, enne kui suudeti moodustada uus valitsus. Rõivase eelmine valitsus oleks riigi ajutise juhtimisega mõnda aega hakkama saanud kindlasti mitte halvemini kui praegune.

Aga pikaldaste valitsusläbirääkimiste võimalust praegu enam ei ole. On mõni muu teoreetiline võimalus saada Eestile teovõimelisem valitsus.
Võib-olla paraneb koalitsiooni töövõime juunis pärast erakondade üldkogude toimumist.

Esimene oleks see, et koalitsioon võtab ennast kokku ning otsustab „lõuad pidada ja edasi teenida”. Kui valimisteni oleks jäänud pool aastat, võiks see isegi õnnestuda. Aga hoida lõugu kinni aasta või paar üksnes selleks, et ei peaks piinlikult vara lahku minema? Sellel ei ole mõtet. Praegu saab veel muidugi spekuleerida, et pärast koalitsioonierakondade üldkogude – Reformierakonnal 24. mail, SDE-l 30. mail, IRL-il 6. juunil – toimumist siseopositsionäärid taltuvad ja koostöö hakkab paremini sujuma.

Radikaalsem võimalus on see, et Rõivas astuks ise tagasi või avaldaks riigikogu talle umbusaldust. See oleks küll ebatavaliselt lühike valitsusaeg, aga ka Rootsi valitsus oli mullu detsembris, kaks kuud pärast ametisse astumist, tagasiastumise (ja erakorraliste parlamendivalimiste väljakuulutamise) äärel. Juhtub kõige demokraatlikumateski riikides…

Koalitsiooni laialimineku vastu räägib praegu see, et Keskerakonnast pole tulnud sõnumit, et nad sooviksid Reformierakonna või IRL-i ja SDE asemel valitsusvastutust võtta. Kuni sellist sõnumit ei tule, ei ole praegusel koalitsioonil suurt mõtet laiali minna, sest ligikaudu samal kujul tuleks varsti uuesti kokku tulla.