JUHTKIRI: Maarjamaa mõõtu katastroof

Üleeile Eestit õrnalt väristanud maa-alused tõuked panid arusaadavalt inimesi esitama küsimusi: kas me oleme võimaliku häda eest kaitstud? Kui tugevad on meie majad, teed ja torustikud? Kas võib juhtuda see, mis maailmas igal aastal tuhandeid inimelusid võtab? Ja kas ehk midagi on nii pöördumatult muutunud ja Eesti ning kogu Läänemere piirkond ei asugi enam maavärinaohuta alal?

Lihtne ja lühike vastus kõlab: muretsemiseks pole põhjust. Sama vähe on põhjust avalikuks surveks näiteks ehitusnormide kehtestajatele, et kõik meil rajatav maavärinakindlaks tehtaks. Ülimalt vähetõenäolisteks õnnetusteks valmistumine käib üle jõu ka ülirikkale ühiskonnale. Nii aja- kui ka rahakulu seisukohalt.

Eesti pole sajaprotsendiliselt katastroofikindel maa. Nagu pole seda ükski punkt maakeral. Lepingulistes suhetes mahutatakse kõik see, mida emake loodus meile ootamatult kaela võib tuua, sõnapaari “vääramatu jõud”.

Eesti oludes pole endistviisi põhjust vääramatu jõu otsingul keskenduda maakera sisemusest tulevale – ei hakka Suur Munamägi tuld purskama ega Pandivere kõrgustik terveid linnu matvaid lumelaviine tekitama.

Eesti ettenägematud ohud ja kahjud tulevad ilmastikust. Ka lähiminevikust on meil kogemusi küllaga, kuidas ebasoodne ilm majandust sadade miljonite kroonide ulatuses mõjutab. Kord kuivatab, kord uputab. Näiteks põllumajanduses tähendab see solidaarselt farmerite kahjude osalist korvamist, turisminduses aga mitte.

Võib öelda, et siin Maarjamaal on elu nagu vanajumala selja taga – kõik suure maailma koledused jõuavad siia väikeste ja koduste, vaid kergelt meeli erutavate sündmustena. Üleeilnegi maavärin võib suureks saada alles paari inimpõlve pärast, mil tänased noored kontoristid lapselastele diivani õõtsumisest ja lillepoti liikumisest riiulil pärimusjutte jutustavad.