„Laeva baarides ja restoranides kehtib reegel, et seal ei tohi magada,” selgitab Eckerö Line Ab Oy Eesti filiaali juht Katrin Sirk Aun. „Kujutage ette, et sama asi juhtuks tavarestoranis.”

Eckerö Lines tahab, et sõitjad saaksid kohustuslikus korras osa nende pakutud meelelahutusprogrammist. Väljaspool baare istumisvõimalusi pole. Nõnda polegi laev ennekõike sihtkohta jõudmise vahend, vaid ujuv kõrts, mis muu hulgas pakub ka transporditeenust. Erinevalt tavarestoranist aga ujuvast laevast välja ei pääse.

Sundolukorda pandud klientide jõuga ärkvel hoidmise taga on raske näha isegi kasumiplaani ületamise loogikat. Või usub kompanii, et üles aetud sõitja tõttab tänutäheks kohe midagi tellima? Sama hästi võiks selles näha sadismi kergemat vormi. On ju unetus üks levinumaid võtteid, millega eriteenistused ülekuulatavaid murravad. Magamatus ühes kõva ja halva muusikaga kuulus ameeriklaste lemmikarsenali Guantánamo vangide kallal.

Päris kindlasti on une hinnaga pakutav sundmeelelahutus ebainimlik. Arstid nendivad, et Eestis põhjustab üha rohkem tervisehädasid kurnatus. Kus siis veel sõba silmale lasta, kui mitte sõidukis? Kujutlege, et kui Elroni rongidesse pannakse viimaks baariletid, keelatakse tukkumine ka vagunis! Või et lennukis käiks stjuuard inimesi süstemaatiliselt üles tagumas.

Õnneks pole Läänemere laevaliiklus monopoli käes. Kindlasti on üks turunišš korraldada ülevedu ka neile, kes tahavadki ainult süüa, juua ja muusikat ega maga silmatäitki laevakompanii pakutavat und. Ent see peab olema klientide teadlik valik. Arvestades ärkvelolekunõude üldistest tavadest kõrvalekaldumist tuleks nii piletitelt kui ka reklaamidelt nõuda suurt hoiatust: „Laeval magamine keelatud!” Muidu läheb Brežnevi pakikesena kaasa antav kohustuslik lõbutsemine juba kelmust puudutava paragrahvi alla. Ja siin on kindlasti midagi mõelda ka tarbijakaitsel.